Argentiina

Väljaspool Buenos Airest sõitsime mee esimesena Aconcaguast üle terve riigi Paranasse ja Uruguaisse. Ilma tuuleta oleks iga km meie jaoks liiga palav. Tuulega ja kahe km kõrgusel merepinnast oli ilm soe või isegi külmavõitu. Muidu on kuivas läänes +35 ja niiskes idas +30 ja troopilised ööd. Seal võib näha, kuidas kliima järkjärgult ülikuivast Andidest täielikult niiskeks Paranaks muutub. Cordobast idas võib igal pool näha kuulsaid veisefarme, läänes aga kuulsat pampat. Millegipärast kujutasime me pampat ette palju rohusemana, kuid tegelikult oli seal rohkem põõsaid, mis võivad ulatuta kolme meetri kõrguseni ja peita kohalike farmerite majad, isegi kui need on saja meetri kaugusel. See näeb välja nagu poolkõrb. Me veetsime seal ühe öö ja erinevalt kõrbest oli öösel täiega palav ja me nägime hunnikute viisi erinevaid putukaid. Ma pole päris kindel, mida nad sellises kohas otsivad, aga nad on üks tõeline nuhtlus.

Ainuke erand asub keset riiki, Cordobast edelas, kus maastik näeb välja nagu pampa, aga seal elab palju rohkem inimesi. Selles piirkonnas on väga populaarne müüa tee ääres isetehtud asju. Just nagu mujal mägedes. Kõige rohkem müüakse oliivi õli, 2USD/l, ja mett, 1USD/kg. Jumal tänatud, et me ostsime kõik Mendoza lähedalt topelt hinnaga, nagu turistidele kohane.

Me tahtsime peale võtta hääletajaid, aga me ei näinud kedagi kuni mägedeni. Siis võtsime me peale ühe naise ja viisime ta poole tunni tee kaugusele. Tuli välja, et tal on kasutaja Couchsurfingus, ja ta kutsus meid enda juurde, olgugi, et ta rääkis ainult hispaania keelt. Pärast seda leidsime me veel ühe Couchsurferi linnas nimega San Fransicso. Esialgu tundus, et tegemist on suurema külaga, kuid kaardi järgi saime me teada, et tegemist on hoopis 75k linnaga, millel on isegi oma ülikool. Meie majutaja elas ülikoolist 5min kaugusel ja see hoone nägi välja nagu lasteaed. Sellegipoolest oli meil seal tore.

IMG_20191118_191621_0

Pärast seda ületasime me Parana jõe, mis on küll suur, kuid must. Me käisime esimest korda autoga mehhaaniku juures ja siis ületasime Uruguai jõe Uruguai ja Argentiina piiril.

Tagasi Argentiinasse läksime me kõige kirdest Misione provintsist. Seda piirkonda kutsutakse selliselt, sest 17. ja 18. sajandil migreerus sinna hulgaliselt Jesuiite. Me tulime seda kaudu, sest me tahtsime minna Iguazu rahvusparki. Tee sinna oli üks parimaid, kuni rahvuspargini, siis muutus tee üheks halvimaks. Seal nägime me ka ühtesid oma elu hullemaid torme.

Iguazu kosed olid üks kolmest peamisest põhjusest, miks me tahtsime seda kontinenti üldse külastada. Olgugi, et kosed ise on imelised, siis üleüldine kogemus on minu arvates ülehinnatud. Mõned inimiesed väidavad, et see koht on lausa väärt mitmepäevast külastamist, aga see ei ole. See on lihtsalt üks kosk, ja kõigi vaatenurkade kogemine võtab aega maksimum pool päeva. See on ehitatud massiturismi jaoks. Sa võid osta tavapileti või ekskursiooni, kus sind viiakse kose alla või helikopteri sõidule. Muidugi on pargis sees ka suveniiripoed, mis müüvad tavalist sodi. Me leidsime seal ühe paremini töötava avaliku wifi.

Väljas on sildid ja nad ise väidavad, et tegemist on keskkonnasõbraliku kohaga ja piletitulu läheb looduse säilitamiseks, olgugi, et turiste transporditakse rongiga, mis töötab diislil, prügi ei sorteerite ja prügi lendab ringi terves pargis. Peamiselt läheb piletitulu uusarendusele, et rohkem turiste meelitada. See tähendab ka rahvusvaheliste lennujaamade rajamist mõlemale poole koske. Lisaks kulub raha ka energiat tootvatele korporatsioonidele, kes tahavad sinna tammi ehitata ja keda püütakse sellest orust sellepärast eemale hoida. Kummalisel kombel on neil raha, et uusi teid ja sildasid ehitada, kuid mitte raha, et vana konstruktsioone ära viia. Niisiis kõnnid sa üle kose ja all on näha vanu roostetanud konstruktsioone. Üldiselt on need kosed ägedad, kuid ma ei läheks sinna enam kunagi tagasi.

Kui me Puerto Iguazu linnale läenesime, oli seal tee peal üks politsei kontrollpunkt, kus nad suvalisi autosid (ainult mõnesid, huvitaval kombel) peatuda palusid ja linnamaksu küsisid. Kogu see süsteem nägi väga veider välja. Seal ei olnud ei ühtegi märki üleval, ega kusagil seda ei mainitud. Ta rääkis alguses inglese keelt, ütles, et kaardimakse vairianti pole ja ainukesed variandid olid maksta kohalikus sulas, Brasiilia või USA sulas, olgugi, et teises valuutas makstes pidid sa umbes 40%-140% rohkem maksma. Kui ma hakkasin tema töös kahtlema, siis järsku ta enam inglese keelt ei rääkinud ja ütles lihtsalt, et kui mul on problem, siis politsei teeb meile põhjaliku ülevaatuse. Ja sellele lisaks, ühes bensukas küsiti mult 4% peale, sest ma tahtsin kaardiga maksta.

Hiljem umbes jõulude ajal tulime me jälle Argentiinasse tagasi, üle Parana jõe, Posada linna. Me leidsime ainukese väikese ranna, kus ennast jahutada, et siis linnast sim kaarti ja sularaha minna tooma. Isegi suured rahvusvahelised firmad peavad oma siestadest kinni. 4 ja pool tundi pole problem. Nalkal kombel teisel pool piiri, kus on veel kuumem, nad siestasid ei vaja, aga siin küll. Ainuke positiivne asi selle juures on, et siis nad on õhtul kauem lahti. Nad andsid mulle sim kaardi ja puha, aga ametlikus poes raha sinna peale panna polnud võmalik. Selle asemel pidin ma minema kummalisse kisokisse, mis müüs ajalehti, sigarette ja lotot.

Õnn jõudis lõpuks minuni, kui ma sularaha tahtsin minna võtma. Kuigi dollari aeg peaks möödas olema, siis ma leidsin ametliku vahetuspunkti, mis pakkus 10% rohkem kui vahetuskurss. Aga kahjuks olid nad kinni, nii et ma pidin minema mitteametlikku vahetuspunkti, ehk 1 ruum, kus istusid suvalised kutid, kasutati taskuarvutit ja kus keset lauda oli karp sularaha, just nagu mafia filmides. Nad pakkusid mulle 20% rohkem dollareid ja 12% rohkem eurosid kui kurss. Ma oleks juba õige kursiga ka rahul olnud.

Sealt edasi sõotsime me umbes 4000km Tierra del Fuego poole. Esimesed 1000km olid niisked põllumaad, kus and peamiselt apelsine kasvatavad. Pole just palju vaatamist väärt, kuid palju politsei kontrollpunkte, kes kõik meie auto peatasid ja meilt küsimusi küsisid. Keegi neist ei olnud õel, ei teinud suurt numbrit väikestest rikkumistest ja keegi ei otsinud meid läbi põhjalikumalt kui meile mugav oli. Nalajaks oli nöha märke “Falklandi saared on alati Argentiinlaste jagu”. Väga olulised märgid võivad teinekord puududa, aga see mitte. Buenos Airesest umbes 500km kagu suunas on rohkem subtroopiline, kuid see on sama lame. Ja sealt edasi juba algas Patagoonia (vaata mu eelmist postitust).

Pärast Patagooniat läksime me tagasi Argentiinas nii nagu eelminegi kord, läbi Anconcagua. Nüüd oli juba hiline Veebruar ja mäed ei olnud nii lumised. Kohe pärast piiri ületamist leidsime me imelise vaatamisväärsuse. Selle nimi oli Inkade sild, kuid see oli looduslikult kujunenud (vaata pilte). See sild pole ainulaadne mitte ainult oma päritolu poolest, ägeda kuju ja imeliste värvide, vaid ka kuumaveeallikate poolest, mis olid rajatud kohe selle kõrvale. See on kohe tee kõrval, nii et meil pole õrna aimugi, kuidas meil see eelmine kord märkamatuks jäi. Siit edasi sõitsime me ainult Põhja poole.

Jah, meie suured ootused Patagooniale jäid natuke liiga suureks reaalsusele, kuid Põhja-Argentiina ja Andid Põhjas kohe kindlasti mitte. See on uskumatu vaatepilt- vulkaanid, soolajärved, pilved ja tormid, selge tähistaevas, kanjonid, flamingod ja laamad. Vahel justkui komistasime vaatamisväärsuste otsa, mis Euroopas oleksid kohe kindlasti turistide seas väga populaarsed. Andide mäed on nii mitmekesised, oma erinevate kujude, tekstuuride, värvide ja nurkadega. Kuna kliima on nii kuiv, siis taimestikku pole seal juba miljoneid aastaid. Populatsioon on üldjuhul väike, sest vet ja viljakat maad on samuti vähe, kuid Andid on rikkad oma metallide poolest. Sa võib olla oled isegi kuulnud kuulsatest vase, hõbeda või kullakaevandustest Põhja-Tšiilis, Boliivias ja Peruus. Argentiina on neist küll tagapool, aga neid kohe kindlasti leidub seal. Vahel kaevandavad nad hoopis soola.

_DSC0658

Kõige parem ja ootamatum üllatus oli meie jaoks Fiambalast Paso San Francisconi, teel number 60. Me läksime vaid Tšiilini ja tagsi, kuid vaated sinna teel olid uskumatud. Kõige paremini aga vastas meie ootustele org Quebrada de las Conchas, mis on kuulus oma vadtee poolest. Me küll nägime vaeva oma teekonna paika panemisega, sest kõik kohad, mida me näha tahtsime, ei jääud samale teele. Niisiis otsustasime me sõita edasi-tagasi, et kõik kohad ära näha. Me nägime nii kuulsat teed number 40, Kaktuste Rahvusparki, Quebrada de las Conchase orgu. Ja olgugi, et kohati olid teed kohutavad, siis oli sõit seda väärt.

Cafayate lähedal nägime me ka kõige kõrgemal asuvat viinamarjaistandust. Kuum ja kuiv kliima ning kõrge altituut on ideaalsed veini valmistamiseks. Eriti punase (Malbec). Niisiis otsustasime me ühte istandust k vaatama minna ja kuna oli Pühapäev ja enamus kohad olid kinni, siis otsustasime me ühe vähe uhkema koha kasuks Colomes. Meie suureks pettumuseks oli koht 15 aastat tagasi müüdud šveitslastele ja seega selle koha autentsus natuke juba kadunud.

Saltale lähemale sõites, soovitati meil külastada ühte reservuaari, et imetleda uhkeid vaateid veekogule ja maitsta kohalikku kala, mida mitte kusagil mujal saada pole. Ei olnud seal ka midagi autentset. Uhked suvilad, must vesi ja kala, mis maitses nagu iga teine valge kala. Saltas käisime me arsti juures, kus õnneks saime aja samale päevale. Salta on kuulus oma arhitektuuri poolest, mis teeb ta teist sarnase suurusega linnadest vähe ilusamaks ja huvitavamaks.  Arvestades kõiki teisi linnu, mis me seni näinud oleme, siis peab tunnistama, et see oli tõesti vähe parem. Tänavaturud, aga selle eest sama mõttetud.

Äge on see, et kliima Andide ümber varieerub meeletult. Idas on rohelisem ja seal võib isegi vihmametsu näha, mis siis järsku läänes poolkõrbeks muutuvad. Kuigi me olime seal niiöelda vihmasel hooajal, mis tavaliselt algab Detsembris ja kestab Märtsi või Aprillini. Ainuke vihje vihmahooajast olid aga tormipilved mägede kohal ja kuivad jõed, mis näitasid, kui laostav vihmavesi seal olla võib, uhtudes ära terved teelõigud. Meile öeldi, et sellel aasatajal on mägesed autoga sõitmine peaaegu, et võimatu. Olgugi, et me nägime ainult häid teid, siis ei või kunagi teada, mis sind 200 meetri pärast ees ootab. Sellepärast otsustasime me ka mõned asjad vahele jätta, et mitte autot lõhkuda ja raha raisata.

Päris läpus, Jujuy provinstsis, käisime me Quebrada de Humahuaca orgu vaatamas, mis on järjekordne kuulus org. Meie arvates ei olnud kogu see reklaam seda väärt. Humahuaca on küll mõnus väike linnake, kuid hirmsasti turiste täis. Peamine atraktsioon seal värvilised mäed, Hornocal. Sinna saamine on üks suur nuhtlus ja me juba nägime vihmapilveid tulemas, mis kohe kindlasti nägevust halvendaks. Ehk siis me otsustasime jälle mitte minna. Ma ei tahtnud juba sellepärast minna, et mitte endale pettumust valmistada. Interneti piltide järgi tundus, et see on kõkkuvõte kõikidest mägedest, mida me juba näinud olime.

Üks ilus värviline magi ootas aga meid vee lees külas Purmamarca. Väga turistilik, jällegi, kuid väga ilus väike küla. Me otsustasime kasutada oma viimast võimalust kohalikku kala maitsta, eriti kuna me nägime kitsi ja laamasid ringi jooksmas igal pool. Kõikidest toidukohtadest selles külas, valisime me välja ainukese, mis oli kell 8 avatud, mis reklaamis meile huvi pakkuvaid roogi, ja mis ei olnud üle hinnatud. Mõnus väike hubane koht. Me tellisime grilliha ja siis ühe kohaliku roa, cazuela. Meie ootused olid jälle kõrgel ja reaalsus lõi meid vastu maad oimetuks. Ma arvan, et see oli ainult halb õnn, aga me pidime oma toidu ära sööma. Liha oli nätske, 3 sordi asemel ainult 2, ja cazuela, mis ma tellisin kitselihaga, oli tegelikult sealihaga. Pärast häid kogemusi Brasiilias, ootasime me vist liiga palju.

Riigist väljusime me Paso de Jama kaudu, San Pedro de Atacama ja Tšiili suunas. See tee on väga populaarne ja kõrgelt hinnatud, olgugi, et see ei olnud pooltki nii hea kui Paso San Francisco. Ainuke huvitav koht pärast Purmamarcat oli Salina Grande, soolajärv, mis juba ise on huvitav. See oli küll must ja kaevandamise tõttu polnud seal ühtegi lindu, kuid me olime üllatunud, et kõik kohalikud majakesed, toolid, lauad ja isegi kujud olid tehtud soolast. Nad lõikasid välja soolakamakad, millelt võis näha soola ja muda kihte. Ma olin isiklikult lummatud.

La Jama külas, 300 meetrit piirist on üks korralik uus bensukas, kuhu me jäime oma toidujääke küpsetama ja sööma. Kõik normaalsed bensukad Argentiinas pakuvad 2 sorti bensiini, tavalist (95) ja extrat (98). See oli ainuke bensukas, mille ümber on teed 4-5 kilomeetri kõrgusel merepinnast. On teada, et kõrgus ja kõrge kontsentraadiga kütus ei käi kokku. Boliivias ei leia sa vist kusagilt 95 või 91, aga Argentiina loogika on omamoodi.

Kui me bensukas istusime ja wifit kasutasime nägin ma 5 mintutit tagasi välja tulnud artiklit pealkirjaga “Argentina sulgeb oma piirid”. Kohe? Nagu nüüd kohe? Ma isegi ei üritanud hakata ootama, kuni internet lõpusk piisavalt töötas, et seda artiklit avada. Oli Pühapäeva õhtu ja oli üsna tõenäoline, et nad sulgevad piirid Esmaspäeva hommikul. Ma jooksin autosse ja me sõitsime kohe piiripunkti, lootes, et nad ei ole veel jõudnud kinni panna. Meil vedas ja me saime ilma viperusteta ilusti Tšiili. Järgmised päevad ja nädalad näitasid, et Tšiili üle minemine oli õige valik. Paljud reisijad leidsid ennast olukorrast, kus and ei saanud koju, kuid kohalikud ei olnud just külalislahked. Kõik hostelid, telklad, poed pandi kinni. Sel ajal aga Tšiilis oli asi rahulik ja meil oli kohti, mida vaadata nii kui nii.

Loode-Argentiinas on palju poode ja turge, kus müüakse kohalikku kraami- veini, mune, kitsejuutsu. Kraam oli tavaliselt hea ja odav. Imelikult kombel aga ei näinud me palju olive või oliiviõli. Kohalikud näevad välja rohkem pärismaalaste moodi ja mitten ii Euroopalikuid kui mujal. Nad tunduvad rohkem konservatiivsed ja tagasihodilikud. Kuna neil olid palju raskuseid eurooplastega  minevikus, siis hoiavad nad distantsi ja ei ole väga külalislahked ka tänapäeval. Suuremates linnades on näha rohkem segunemist ja mitten nii suuri erinevusi.

Argentiin on väga mitmekülgne riik. Juba looduse poolest. Sellegipoolest on mul vastakad tunded. Inimesed on tavaliselt sõbralikud, avatud jalõbusad, kuid ma ei saa neist tihti aru. Rohkem kui Paraguais, Uruguai ja Tšiilis. Ma ilmselt ei saaks nende mentaliteedist aru ka siis, kui ma siin elaksin. Sellel riigil on nii palju potentsiaali, kuid millegi pärast ei oska nad oma võlusid ja tugevusi ära kasutada (looduslikud materjalid, maa, meri, ilm, vana infrastruktuur, kõrge harituse tase). Nagu ma enne mainisin, siis loogikast jääb tihti vajaka. Minu arvates on riik üsna räpane. On näha, kui palju Euroopa (Hispaania ja Itaalia) mõjutusi on igal pool, kuid nende rikas  kultuur, köök ja arhitektuur ei jäänud püsima. Sellepärast ma juba ootan järgmisini troopilisi riike. Sellegipoolest oli see üks äge kogemus ja ma ei soovitaks mingi hinna eest seda vältida. Võib olla kohati on see liiga ülehinnatud ja me ootasime liiga palju.

Argentina – photo

Buenos Aires

_DSC0024_DSC0027IMG_20191030_201203_6IMG_20191031_154944_5IMG_20191031_164228_9IMG_20191031_171454_4IMG_20191031_172628_1IMG_20191031_180302_2IMG_20191031_180454_3IMG_20191031_184434_3IMG_20191031_183720_0

Household garbage bins in South America:

Jihoamerické domovní popelnice:

Majade prügikastid Lõuna-Ameerikas:

IMG_20191030_221327_1

Getting ahead of so much competition needs some higher creativity:

Vymyslet konkurenční výhody v tak zahlceném tržním prostředí chce fištrón:

Et konkurentsis ellu jääda on vaja rohkem loovust:

IMG_20191031_190159_2

Hereford and handwritten papers? Are we in some lost Welsh village?:

Hereford a ručně napsané etikety? To jsme na konci světa v nějaké velšské osadě?:

Hereford ja käsitsi kirjutatud kirjad? Kas me oleme mingisse Walesi külla ära eksinud?:

IMG_20191031_192507_0

Wow. This is wow in here:

Wow. Toto se tu jen tak nevidí:

Ossa. See on ‚ossa‘ siin:

IMG_20191101_122553_6

Boca:

IMG_20191031_133340_4IMG_20191031_133921_1IMG_20191031_134803_3IMG_20191031_135642_0_DSC0007IMG_20191031_135906_2IMG_20191031_140020_0

Plastic waste upcycling:

Trocha kreativity s plastovým odpadem:

Plastiku töötlemine:

_DSC0011

Iguazú:

_DSC0567_DSC0587_DSC0585IMG_20191215_131400_4IMG_20191215_141544_2IMG_20191215_141507_3_DSC0674_DSC0602IMG_20191215_123128_5IMG_20191215_123019_5IMG_20191215_133801_2IMG_20191215_111530_0_DSC0603_DSC0623_DSC0633IMG_20191215_125840_0IMG_20191215_131124_3IMG_20191215_124603_4IMG_20191215_123709_2IMG_20191215_111853_8IMG_20191215_104804_3IMG_20191215_111807_5_DSC0672IMG_20191215_130747_1

The river and the city Paraná:

Řeka a město Paraná:

Parana jõgi ja linn:

IMG_20191118_171441_4

The bridges over Paraná:

Mosty přes Paranou:

Sillad üle Parana jõe:

IMG_20191225_110351_4IMG_20191225_112028_3

Northeast/severovýchod/Kirre:

IMG_20191118_191621_0IMG_20191119_171516_4IMG_20191224_115307_7

Central parts/vnitrozemí/sisemaa:

IMG_20191116_122732_8IMG_20191116_123246_5IMG_20191116_201647_4IMG_20191117_084005_5IMG_20191117_123933_5IMG_20191117_135954_3IMG_20191118_102236_6IMG_20191118_103336_1

All the green ones are not only just oregano but also just from one brand:

Všechny ty zelené sáčky jsou nejen pouze dobromysl, ale ještě k tomu jen od jednoho výrobce:

Kõik roheline mitte ei ole ainult oregano, vaid ka sama tootja:

IMG_20191118_104251_2

Aconcagua:

IMG_20191113_113154_4

Puente del Inca:

IMG_20200226_152224_7_DSC0593IMG_20200226_153105_0

Paso de los Libertadores:

IMG_20191113_112234_4IMG_20191113_112048_3IMG_20191113_123609_7IMG_20191113_131656_8IMG_20191113_133950_8IMG_20191113_172527_2IMG_20191113_182303_0

Some very strange but common habit of surrounding the crosses along the road with waterful plastic bottles instead of flowers:

Podivný, ale oblíbený zvyk pokládat ke křížkům podél cest petky plné vody namísto kytek:

Veider aga väga tüüpiline komme on viia veepudeleid teeäärsetele hauamärgistele:

IMG_20191113_174922_4

Mendoza:

IMG_20191114_152521_9IMG_20191114_193326_5IMG_20191115_150801_6IMG_20191115_152431_3IMG_20191115_164925_2IMG_20191116_064515_5

This is how street lanes are obeyed in Argentina:

Takhle se musíte držet svého dopravního pruhu v Argentině:

Nii järgitakse teemärgiseid Argentiinas:

IMG_20191115_130547_2

Around Medoza/kolem Mendozy/Mendoza ümbruses:

IMG_20191115_100151_3

Western/západní/Lääne- Argentina:

_DSC0600IMG_20200227_131717_6IMG_20200227_143924_7IMG_20200227_145147_1IMG_20200227_145230_7IMG_20200227_150555_0IMG_20200227_154204_9IMG_20200227_164424_9IMG_20200227_165440_6IMG_20200227_170307_4IMG_20200227_170654_2IMG_20200227_170751_2IMG_20200227_170820_8IMG_20200227_171308_4IMG_20200227_172138_5IMG_20200227_182710_2IMG_20200228_144239_8IMG_20200228_152339_8IMG_20200228_153329_0IMG_20200228_164933_8IMG_20200228_165851_5IMG_20200229_122919_7IMG_20200306_093316_4IMG_20200306_102953_7IMG_20200306_131010_6IMG_20200307_095417_4

Main national roads:

Hlavní vnitrostátní silnice:

Peamised riigi-sisesed teed:

IMG_20200229_160005_9IMG_20200229_172505_4

Standard:

IMG_20200228_134611_7IMG_20200228_164021_8IMG_20200306_112546_5

Towards/směrem k/ Paso San Francisco suunas:

_DSC0684IMG_20200301_124759_2IMG_20200301_131141_7IMG_20200301_132001_6IMG_20200301_163437_6_DSC0818_DSC0826_DSC0832IMG_20200304_133500_4IMG_20200305_103110_5IMG_20200305_104953_6IMG_20200305_120550_0IMG_20200305_122035_1

Someone build himself a hut in the middle of nowhere and nature over 4km above the sea. Of course, plastic, TV satellite and rubbish around could not miss:

Někdo si postavil chatku uprostřed ničeho a přírody nad 4kmnm. Samozřejmě, plasty, TV satelit a odpadky kolem nesmí chybět:

Keegi ehitas endale väikese maja pärapõrgusse, 4km üle merepinna. Muidugi plastikut, satelliit TVd ja prügi ei saa mitte märgata:

IMG_20200304_143935_7IMG_20200304_143952_7IMG_20200304_144040_6IMG_20200304_144314_9

Hot springs in front of Volcan Incahuasi – 6.7km:

Horké prameny poblíž Volcánu Incahuasi – 6.7km:

Kuumavee allikad Incahuasi vulkaani ees – 6.7km:

IMG_20200305_074229_1

Sand dunes in the mountains:

Písečné duny v horách:

Liivaluited mägedes:

_DSC0675

Wine country/vinařská oblast/veinimaa:

_DSC0847_DSC0852IMG_20200308_101021_9IMG_20200308_151400_8IMG_20200308_152144_8IMG_20200308_152618_6

And dried pepper country:

A sušených paprik oblast:

Ja kuivavatud paprika maa:

IMG_20200308_104951_2

Quebrada de Calchaquí:

IMG_20200307_184939_5IMG_20200307_185316_0IMG_20200307_190919_7IMG_20200308_093756_3_DSC0855_DSC0871IMG_20200309_130822_2IMG_20200309_141254_2IMG_20200309_141613_1IMG_20200309_142451_8IMG_20200309_150511_9IMG_20200309_153636_7IMG_20200309_153834_2IMG_20200309_163837_1

That is a cave/toto je jeskyně/see on koobas:

IMG_20200309_141642_9

NP Los Cardones:

IMG_20200309_185857_4IMG_20200309_190522_3IMG_20200309_190640_8IMG_20200309_192031_0IMG_20200309_192936_9IMG_20200310_093821_2IMG_20200310_101143_0

A pile of bay leaves, an apple and a pack of cheap cookies? Welcome to a mountain chaple:

Hromádka bobkového listu, jablko a pytlík laciných sušenek? Vítejte v horské kapličce:

Hunnik loorberilehti, üks õun ja pakk odavaid küpsiseid? Tere tulemast kabelisse mägedes:

IMG_20200310_095813_5

Quebrada de las Conchas:

IMG_20200311_085009_7IMG_20200311_095401_7IMG_20200310_170035_2IMG_20200310_181725_8IMG_20200310_183146_7IMG_20200311_103106_4IMG_20200311_105140_8IMG_20200311_105148_0IMG_20200311_113556_8IMG_20200311_113906_0IMG_20200311_113911_0IMG_20200311_120307_6IMG_20200311_122457_5IMG_20200311_122608_1IMG_20200311_124455_4IMG_20200311_125301_1IMG_20200311_155039_1IMG_20200311_163359_3_DSC0963_DSC0966_DSC1022

The surroundings and the city of Salta:

Okolí a město Salta:

Salta linn ja selle ümbrus:

IMG_20200310_105558_8IMG_20200310_142452_0_DSC1028IMG_20200312_130008_7IMG_20200312_130513_4IMG_20200312_132503_2IMG_20200312_132933_0IMG_20200312_134417_3IMG_20200312_151359_0IMG_20200312_190856_7

The settlement Alemania (Germany):

Osada Alemania (Německo):

Alemania (Saksamaa) asustus:

IMG_20200311_170657_6IMG_20200311_170504_9

Jujuy:

IMG_20200313_095638_8IMG_20200313_115831_5IMG_20200313_120048_3IMG_20200313_133927_2IMG_20200313_134926_0

Purmamarca:

IMG_20200313_173741_5IMG_20200313_175028_1IMG_20200313_180717_5IMG_20200313_185739_3IMG_20200313_202157_4IMG_20200314_085739_8IMG_20200314_115056_9IMG_20200314_173020_8IMG_20200315_101105_7

Cactuses serve as plentiful construction material as well:

Kaktus také slouží jako hojný stavební materiál:

Kaktuseid kasutatakse ka ehitusmaterjalina:

IMG_20200313_182701_7

Humahuaca:

IMG_20200314_124906_3IMG_20200314_124911_3IMG_20200314_142714_2IMG_20200314_144651_2IMG_20200314_145259_4IMG_20200314_145316_4IMG_20200314_145714_3IMG_20200314_150135_9IMG_20200314_150536_5

This is something extremely common in vegie shops/departments, I guess cut yourself a piece or yourself or whatever:

Toto je skoro povinný obrázek v zeleninách nebo odděleních zeleniny, asi si prostě ukrojte kousek, nebo se ukrojte nebo jak chcete:

See on väga levinud juurviljapoodides/lettides, lõika endale tükk või endast tüll või ükskõik:

IMG_20200314_145325_3

Salina Grande:

IMG_20200315_105435_3IMG_20200315_105537_0IMG_20200315_105659_5IMG_20200315_111008_5IMG_20200315_111203_4

Traditional globed outdoor woodstoves:

Tradiční kopulovité venkovní pece:

Traditsioonilised välisköögid:

IMG_20200315_111145_8

These cactuses remarkably change their appearance along with the climate. Up in the mountains they like to put on this white fur-like coat that is not spikey at all – comes only with the upper part or half of the body:

Tyhle kaktusy pozoruhodně mění svou vizáž úměrně k podnebí. Nahoře v horách se rádi oblékají do takovéto bílé jakoby srsti, která vůbec není pichlavá – ovšem jen na vrchní části nebo půlce těla:

Kaktuste välimus muutub päris palju kliimaga. Üleval mägedes meeldib neil ennast katta valge kihiga, mis ei torgi – aga ainult pool kehast.

IMG_20200315_122202_1

Football pitches above 4km look like this:

Fotbalová hřiště nad 4km vypadají nějak tak:

Jalgpalliväljakud 4km kõrgusel näevad välja sellised:

IMG_20200315_121734_1

Did we just spot seaguls in a semidesert 4km above the sea?:

Nejsou to náhodou racci takhle v polopoušti 4kmnm?:

Kas me just nägime kajakaid 4km kõrgusel merepinnast?:

IMG_20200315_160921_2

Patagonia – photo

The competition of the worst Christmas tree spans here too:

Soutěž o nejhorší vánoční stromek sahá i sem:

Konkurss k]ige halvemale jõulupuule on siia ka levinud:

IMG_20191226_143019_1

East/Východní/Ida Patagonia:

IMG_20191226_114321_4IMG_20191226_163231_3IMG_20191228_190239_1IMG_20191229_114508_0IMG_20191229_145010_4IMG_20191229_150540_3IMG_20191229_162004_3IMG_20191229_212133_7IMG_20191230_083110_5

Few minutes on a few meters of a beach:

Pár minut na pár metrech pláže:

Mõned minutid rannas:

IMG_20191228_170525_0

Unprotected sea lion beach:

Nekrytá lachtaní pláž:

Kaitsmata merilõvide rand:

IMG_20191228_182309_5

Then you turn around and see an oil well just across the street:

Jen se otočíte a koukáte se na ropnou studnu kousek přes ulici:

Siis pöörad  ringi ja näed nafta puurkaevusid üle tee:

IMG_20191228_182340_8

And then you turn around back and see stupid locals – sings are to be ignored at all times:

A pak se otočíte zpátky a koukáte na místní idioty – cedule přímo u nosu nikoho nezajímají:

Ja siis pöörad veel ja näed rumalaid kohalikke – märke tuleb iga hinna eest ignoreerida:

IMG_20191228_183022_5

This little bastard can swim 50km of the shore on daily basis and dive 80m deep – just to obtain food:

Tenhle malý zmetek umí plavat i 50km z pobřeží denně a potápět se až 80m – jen kvůli jídlu:

See väikemees võib iga päev ujuda 50km rannajoonest ja sukelduda 80m sügavusele– lihtsalt, et süüa saada:

IMG_20191229_134820_5

Other, rather protected bays occupied by sea lions or penguins:

Další, spíš chráněné zátoky zabrané lachtany nebo tučňáky:

Teine, rohkem kaitstud rand, mis on merilõvide ja pingviinide poolt okupeeritud:

IMG_20191229_135201_3IMG_20191229_135811_5IMG_20191229_145941_3IMG_20191229_151525_1

Tierra del Fuego:

IMG_20191230_220751_0IMG_20191230_220854_4IMG_20200102_150810_2IMG_20200102_151956_0_DSC0850IMG_20200102_153309_7IMG_20200102_164654_6IMG_20200102_165552_0IMG_20200102_192740_8IMG_20200103_165725_8IMG_20200103_195150_2IMG_20200103_205356_7

Nearest palms are to be found about 3000km far or more. Just like with cattle signs where is other livestock but no cattle, we don’t waste money on road sign designers, okay:

Nejlbižší palmy najdeme 3000km daleko nebo ještě víc. Stejně jako s dobytkem na značkách, kde jsou všechna ostatní hospodářská zvířate kromě dobytka, na návrháře dopravních značek rozpočtem neplýtváme, jasné:

Kõige lähimad palmid on umbes 3000km kaugusel. Just nagu märkidega lehmadele, raha just märkide kujundamisele ei raisata:

IMG_20200103_122445_4

Puerto Almanzo, a popular fishermen village. This is just about the best you can see there:

Puerto Almanzo, oblíbená rybářská vesnice. Toto je asi tak to nejlepší, co v ní uvidíte:

Puerto Almanzo, populaarne kaluriküla. See on parim, mis siin saada on:

_DSC0849

Ushuaia:

_DSC0736IMG_20191231_111730_7IMG_20191231_082715_0_DSC0761IMG_20200101_121422_6IMG_20200101_122801_4IMG_20191231_173852_8IMG_20191231_171947_1IMG_20191231_154748_5IMG_20191231_180159_6_DSC0780_DSC0776IMG_20200101_155455_1IMG_20200101_135150_0IMG_20200101_160910_8

Hitchhiking dirt roads is a lot about on which side do you stand:

Stop na nezpevněných silnicích je hodně o tom, na které straně stojíte:

Hääletamine kruusateedel oleneb suuresti, kummal pool teed sa seisad:

_DSC0812

Aaaand Falkland Island’s propaganda cannot miss, Ushuaia is not just a capital of the region it lies in, it is also a capital of 600km distanced islands that have their own capital and also belong to another country!:

Aaaa propaganda ohledně Falklandů nesmí chybět, Ushuaia není jen hlavním městem svého regionu, je take hlavním městem 600km vzdálených ostrovů, které mají vlastní hlavní město a take patří jiné zemi!:

Jaaaaa Falklandi saarte propaganda ei saa maha magada, Ushuaia ei ole vaid oma piirkonna pealinn, vaid ka 600km kaugusel olevate saarte, millel on küll oma pealinn ja kuulub teise riigi valdusesse:

IMG_20200101_171305_3

Laguna Esmeralda:

IMG_20200101_180809_2IMG_20200101_190336_6IMG_20200101_191957_8IMG_20200101_194837_9

Along white man the beaver invaded this end of the world too and brought his own infrastructure:

Kromě bílého muže i bobr kolonizoval tento konec světa a přinesl si svou vlastní infrastrukturu:

Koos valge mehega tuli kobras, kes võttis üle maa-alad maailmalõpus ja tõi kaasa ka oma infrastruktuuri:

IMG_20200101_181806_3

Back in mainland, Chile. Sheep congestions, that are proposed as a joke in Wales, Ireland or Scotland, here take often place in real:

Zpět na pevnině, Chile. Ovčí zácpy, kterými se vtipkuje ve Walesu, Irsku nebo Skotsku, zde jsou běžnou realitou:

Tagasi mandril, Tšiilis. Lamba ummikud, mis Walesis, Iirimaal ja  Šotimaal on rohkem anekdoodid, siin aga reaalsus:

IMG_20200104_115731_6

The only two pictures worth the effort in Punta Arenas:

Jediné dva obrázky stojící za fotku v Punta Arenas:

Ainukesed kaks pilti Punta Arenast, mis olid väärt pingutust:

IMG_20200104_192929_0IMG_20200106_121549_0

Towards/Směrem k Torres del Paine /Poole:

_DSC0863IMG_20200107_200211_1IMG_20200107_200215_4IMG_20200107_175703_2IMG_20200108_110159_0IMG_20200108_124705_5_DSC0896IMG_20200108_133745_4

Argentina – when reading your nationality from your passport is too much hassle, just put “other”:

Argentina – když nalezení vaší národnosti v pasu je moc práce, fouknete tam “jiné”:

Argentiina – kui oma rahvuse passilt lugemine on liig, pane lihtsalt “teine”:

IMG_20200108_165710_1

The only snowfall we had was down in the semi deserted lowlands:

Jediné sněhové srážky nás chytly v polopouštní nížině:

Ainuke lumesadu, mis me nägime, oli poolkõrbes:

IMG_20200108_200635_2

Across the lakes (100km long) from the biggest glaciars:

Naproti největším ledovcům přes jezera (100km dlouhá):

Üle järvede (100km pikk) suurimast jääväljast:

IMG_20200108_211907_0IMG_20200109_173404_2IMG_20200109_184307_0

Chaltén:

IMG_20200109_192018_0_DSC0927IMG_20200109_194106_1_DSC0935IMG_20200109_222208_4IMG_20200111_093958_7IMG_20200109_194119_9_DSC0946_DSC0007_DSC0940_DSC0943IMG_20200111_112004_3IMG_20200111_121753_1IMG_20200111_124308_9IMG_20200112_102846_6IMG_20200112_114708_8IMG_20200112_115007_1IMG_20200112_121510_4IMG_20200112_133212_7IMG_20200112_135634_3IMG_20200112_135838_2IMG_20200112_152109_5IMG_20200112_153123_1IMG_20200112_153126_5IMG_20200113_093743_8_DSC0022_DSC0021IMG_20200113_132237_4IMG_20200113_135648_4IMG_20200113_154257_6_DSC0122_DSC0114_DSC0049IMG_20200113_161827_7_DSC0069IMG_20200114_084337_0IMG_20200114_095610_9IMG_20200114_100040_2IMG_20200114_110856_5IMG_20200114_131946_7IMG_20200114_140810_2IMG_20200113_154412_6

That river was pretty strong and just melted off the glacier few km above:

Tahle řeka měla docela spád a rozhodně tála rovnou z ledovce pár km výš:

Jõgi oli üsna kiire vooluga ja otse jääväljalt sulanud, mõni kilomeeter eemal:

IMG_20200112_102846_6

Official and not cheap camping in Chalten:

Regulérní a ne levný kemp přímo v Chalténu:

Ametlik ja mitte väga odav laagriplats Chaltenis:

IMG_20200114_183452_2

A highway in Argentina (it is not just a building site, it is just another 100km stretch of the really main road):

Opravdu hlavní silnice v Argentině (a to není jakože rozestavěná, prostě takhle vypadá dalších 100km západní páteřní silnice):

Argentiina kiirtee (see pole vaid ehitusplats, vaid 100km peateed):

IMG_20200115_115340_7

Health and safety and accuracy first – a bloke is sharpening my saw:

Zdraví a bezpečnost a přesnost především – týpek mi brousí pilu:

Tervis ja ohutus ja täpsus eelkõige – mees teritab mu saagi:

IMG_20200116_124721_8

When you go desperate from the poor fresh products found in Patagonia, don’t make the mistake and buy tropical fruit:

Když už si zoufáte z chudinké patagonské nabídky čerstvých potravin, nedělejte tu chybu si kupovat tropické ovoce:

Kui sa oled meeleheitel vähese värske toidu pärast Patagoonia, ära tee seda viga, et ostad troopilisi puuvilju:

IMG_20200116_140627_3

Looks like sea, is still just a lake – some 150km long:

Vypadá to jak moře, ale je to pořád jezero – nějakých 150km dlouhé:

Näeb välja nagu meri, kuid on vaid järv – mõni 150km pikk:

IMG_20200116_145633_5

Los Antiguos – never make a detour to visit it – and some more Falkland Islands’ propaganda on the square:

Los Antiguos – nikdy sem nedělejte extra zajížďku – a něco navíc falklandské propagandy na náměstí (totiž, návsi):

Los Antiguos – ära kunagi sõida ringiga, et seda külastada. Ja veel Falklandi saarte propagndat:

IMG_20200117_132825_1

It is the cherry capital:

Hlavní město třeštní:

See on kirsi pealinn:

IMG_20200117_171219_4

Considerable Slavic language skills! Considering how they mess up English on so many official signs, it is not so much surprising:

Parádní znalost slovanských jazyků! Vzhledem k tomu, jak zde prasí angličtinu i na oficiálních tabulích, není až tak divu:

Märkimisväärsed slaavi keelte oskused! Arvestades, kuidas nad inglese keelt kogu aeg sassi ajavad, isegi ametlikel märkidel, siis ei ole see just üllatuseks:

IMG_20200117_170712_4

Friendly stray locals in Chile – stray dogs or cats in SA are just like the people. Hesitation of approaching strangers is zero:

Kamarádští potulní místní v Chile – potulní psi nebo kočky v JA jsou jako místní lidé. Náhodný kontakt s cizími lidmi je naprostou přirozeností:

Sõbralikud hulkuvad koerad Tšiilis – hulkuvad koerad või kassid Lõuna-Ameerikas on nagu inimesed. Nad ei karda absoluutselt võõrastele läheneda:

IMG_20200118_102043_6

Expecting very wet Chilean side, but behind the border it is sometimes still arid Argentina:

Kdo očekával hodně vlhké Chile, měl smůlu. Na hranici je to stále suchá Argentina:

Ootasime väga niisket Tšiilit, pärast piiri ületamist jätkus aga kuiv Argentiina:

IMG_20200118_121751_5

Doesn’t that look like Croatia? Still the same lake:

Nepřipomíná to trošku Chorvatsko? Pořád stejné jezero:

Ei näe välja nagu Horvaatia? Ikka veel see sama järv:

IMG_20200118_141057_7

As soon as we hit the famous Carretera Austral, another backbone highway, we managed to get stuck right on the road:

Hned jak jsme najeli na populární Carreteru Austral, další páteřní hlavní silnici, podařilo se nám uvíznout přímo na ní:

Nii kui me jõudsime kuulsasse Carretera Australi, jäime me keset teed kinni:

IMG_20200118_190458_7

Marble caves/mramorové jeskyně/marmorkoopad:

_DSC0176_DSC0226_DSC0228_DSC0268_DSC0271_DSC0476

For this view they charge you 6e. Because it is a private land. You have money, you can even buy a piece of a glacier in Chile:

Tak za tuto vyhlídku se kasíruje 6e. Je to soukromý pozemek. Kdo má peníze, může si v Chile koupit klidně kus ledovce:

Selle vaate eest küsitakse 6 euri, sest see on eramaa. Kui sul raha on, void Tšiilis isegi jäävälju osta:

IMG_20200120_122618_7

And you cannot see the view without these traces of human ignorancy:

A vyhlídka se neobejde bez pozůstatků po lidské ignorance:

Ja sa ei saa vaadet natutida ilma inimrassi ignorantsuse jälgedeta:

IMG_20200120_122621_6

Dead forest in a natural-made lake that is as old as man-made lakes. One avalanche with rockslide and it’s done:

Mrtvý les v přírodním jezeře starém jako jsou umělá jezera. Stačí jedna lavina strhávající kamennou lavinu a je vymalováno:

Surnud mets looduslikus järves, mis on sama vana kui tehisjärv. Üks laviin ja sellest piisab:

IMG_20200120_140344_9IMG_20200120_143007_5

Carretera Austral:

IMG_20200118_150407_9IMG_20200118_192330_2IMG_20200120_131548_3_DSC0147IMG_20200120_191934_8IMG_20200121_173831_8IMG_20200121_190454_9IMG_20200122_150125_1IMG_20200122_184901_1IMG_20200126_133318_7IMG_20200127_110112_6

Money buys everything here. You can even obtain square hectars:

Peníze jsou vše. Můžete si tu za ně koupit klidně i čtvereční hektary:

Raha eest saab siin kõike. Sa void isaegi osta ruuthektareid:

IMG_20200124_113039_6

Random waterfalls everywhere, wonders in most of the world, nothing in here:

Náhodné vodopády všude kolem, zázraky ve většině světa, zde skoro bez povšimnutí:

Suvalised kosed igal pool. Vaatamisväärsused pea igal pool maailmas, siin ei midagi:

IMG_20200123_173701_4IMG_20200123_172743_8IMG_20200123_173657_1

One of the very few differences between the fjords here and in Norway:

Jedna z velmi mála rozlišností mezi zdejšími fjordy a fjordy v Norsku:

Üks väheseid erinevusi fjordide vahel siin ja Norras:

IMG_20200124_124638_0

One of the very few differences from anywhere else – the world’s only temperate rainforest (it is really very humid):

Jedna z velmi mála odlišností od zbytku planet – jediný deštný prales na světe v mírném pásmu (fakt hodně, hodně vlhký):

Üks väheseid erinevusi ükskõik mis kohaga maailmas – maailma ainuke parasvöötme vihmamets (ja see on päriselt ka niiske):

IMG_20200123_161953_5IMG_20200123_162011_7IMG_20200123_170041_6IMG_20200125_150952_9IMG_20200125_151725_0IMG_20200125_155335_1IMG_20200125_155943_9IMG_20200125_172610_6

Volcan Chaiten that blew 12 years ago and splashed half of the town underneath it surrounded by NP Pumalin:

Sopka Chaitén, která to odpálila před 12 lety a spláchla půlku města dole, uprostřed NP Pumalín:

Vulkaan Chaiten, mis purskas 2 aastat tagasi ja hävitas pool linna enda all, mis on ümbritsetud Pumalini rahvuspargiga:

IMG_20200125_170834_0IMG_20200126_130836_2IMG_20200126_130840_4_DSC0354IMG_20200126_130907_2_DSC0359IMG_20200126_132919_2

3 completely different lakes within 1km:

3 úplně různá jezera na 1km:

3 täiesti erinevat järve 1 kilomeetri raadiuses:

IMG_20200126_130918_5

This is the main but inactive volcano, 2.5km above us:

Hlavní ačkoliv neaktivní sopka, 2.5km nade vším:

See on peamine, kuid inaktiivne vulkaan, meist 2.5km kõrgusel:

_DSC0361

Bariloche:

IMG_20200130_152051_1

7 lake route:

Cesta 7 jezer:

7 järve tee:

IMG_20200131_131033_4IMG_20200131_134200_8IMG_20200131_135058_2

The Chilean Lake District – I would rather call it Volcano District:

Chilská Jezerní oblast – radši bych to nazval Sopečná oblast:

Tšiili järvede piirkond – ma kutsuks seda pigem vulkaanide piirkonnaks:

IMG_20200131_200034_3IMG_20200201_111252_5IMG_20200202_151538_0_DSC0477_DSC0470_DSC0472_DSC0498_DSC0508

Cochamo valley – some call it the Chilean Yosemite. Hope the original one offers more:

Údolí Cochamo – někteří mu říkají Chilské Yosemite. Snad je originál předčí:

Cochamo org – mõni kutsub seda Tšiili Yosemite. Loodetavasti originaal on parem:

IMG_20200205_103328_2IMG_20200205_125427_7IMG_20200205_133011_4IMG_20200205_131236_2

When the sleeping bag had been a bad boy:

Když spacák zlobil:

Kui magamiskott oli paha poiss:

IMG_20200205_133235_2

Northernmost fjords stocked with salmon and mussel farms:

Nejsevernější fjordy zaplácané lososími a škeblími farmami:

Kõige pähjapoolsem fjord, täis lõhe ja karpide farme:

IMG_20200206_110011_7IMG_20200206_211559_2_DSC0501

This is how some people maintain their gardens:

Zahrady některých lidí vypadají takto:

Nii hooldavad mõned oma aeda:

IMG_20200206_110121_5

Felicia tuning!!!:

IMG_20200208_212501_0

Puerto Montt – really, this is as much worth to see as it gets:

Puerto Montt – vážně, to je tak vše k vidění:

Puerto Montt – tõesti, see on kõik, mis seal vaadata on:

IMG_20200209_142605_4

Araucanian forests/Lesy Araucanie/metsad:

IMG_20200211_144522_0IMG_20200211_145136_8

 

Video1, video2, video3, video4

Patagoonia

Patagoonia, üks meie reisi kõrghetki. Kõik räägivad sellest paigast ülivõrdes ja me olime rohkem kui põnevil. Aega olime me planeerinud umbes 1.5 kuud.

Me alustasime enne aastalõppu Atlandi ookeani lähedalt. Peamine tee, number 3 (tavaliselt üsna heas korras), viis meid järjepidevate Patagoonia tuulteni. Esimene kuu kuni Põhja Tšiili Patagooniani vähemalt nii see oli. Vahel oli tuul isegi talutav, kuid enamjaolt siiski päris tugev. Rannikust natuke eemal oli tuul alati Läänest, nagu Patagooniale omane, kuid rannikul vaheldus see pidevalt, kuid mitte kunagi polnud ilm tuulevaikne. Teed on pikad ja sirged. Midagi, mida kindlasti Euroopas ei näe. Maastik vaheldub samuti ainult natukene, kuid on peamiselt pampa. Väiksed põõsakesed kuival liival/kruusal/mullal ja nii kaugele kui silm ulatub. Vahel oli see lõputu ja tühi maa nigela aiaga piiratud ning aia taga võis näha lambaid. Mida Lõuna poole, seda rohkem nägi me metsikuid laamasid (guanakosid). Alles Rio Gallegosest muutus maastik nii kuivaks, et seal peaaegu ei kasvanud midagi. Lõunas on ka palju naftat ja gaasi, seega on seal inimesi ja raha, olgugi, et linnad näevad sama halvad välja.  Vahel muudavad maastiku ilusaks jõed ja orud või vaatepilt, kus platoo järsult kaljuna lõppeb. Kuna Patagoonia maastik on mõned sajad meetrid merepinnast kõrgemal ja kohe Atlandi ookeani kõrval, siis võib seal näha miljonite aastate vanuseid sedimentide kihte.

Seal on ka mõned ilusad rannad, kuid ookeani vesi kohe kindlasti soe ei ole. Mõned nendest randadest on hõivanud pingviinid ja merilõvid. Pingviinid pole ujedad ja võivad isegi täiesti sinu juurde tulla. Enne olid nad ainult väikestel saartel ranniku lähedal, sest mandril on nende suurteks vaenlasteks rebased ja puumad. Aga siis tuli valge mees, kes küttis terve saare päeva või kahega, viies terve koloonia peaaegu et väljasuremiseni. Sama juhtus ka merilõvidega. Mõned, kes suutsid mandril ennast ära peita, pääsesid. Ja ainult sellepärast, et valge mees küttis ka puumasid ja muid loomi, õnnestus neil oma uues peidupaigas vast pidada kuni nende kaitsmine võeti seaduseks.

Kui ma üldse ühtegi linna sellel teel mäletan, siis see on Trelew, millel on tugev Wales’ist pärinev kultuur. Ühes provintsis on lausa Welsh teine ametlik keel. Tänapäeval kasutavad nad seda ära turistide meelitamiseks ja me ei pannud pahaks. Me sõitsime sinna koos ühe hääletajaga- kohaliku politseinikuga, ja otsisime meeleheitlikult mehhaanikut, sest autoga olid jälle probleemid. See osutus aga keerulisemaks kui me arvasime, sest see päev oli üks palavamaid, mida me kogenud oleme. Oli küll tuuline, kuid liiga palav ja niiske, et sellest oleks kasu olnud. Ei tea, mida need inimesed Walesist seal teevad. Muidu pole linnas väga midagi vaadata. Kui, siis paleontoloogiat, sest sellest piirkonnast on rohkesti leitud dinosauruste fossiile.

Pärast kahte päeva võtsime me peale järgmised hääletajad- abielupaari Tšehhist, kes hääletasid juba läbi poole kontinendi. Nad olid äärmiselt toredad ja head reisikaaslased. Nad olid esimesed inimesed Tšehhist, keda me oma teel kohtasime, kuigi teised väitsid, et nad on kohanud paljusid. Me ütlesime neile head aega Tierra del Fuego lähedal, kuhu me oma auto jätsime, et siis edasi samuti hääletada. 450km Ushuaiani ja tagasi, kuna see oli ainuke tee, mis sinna viis. Kuis sa just ei eelista mägesid jala ületada või kõrget hinda praami eest maksta. Tavaliselt öeldakse, et hääletamine Patagoonias on üks lihtsamaid ja turvalisemaid. Kindlasti ei olnud see saladus, sest me nägime rohkem hääletajaid seal kui Euroopas. Vahel pidime me lausa järjekorras seisma. Aega võttis, aga asja sai. Me jõudsime Ushuaiasse sama päeval hilisõhtul.

IMG_20191229_162004_3

Ushuaias läksime me lõpuks matkavarustuse ostlemistuurile, mis ei osutunud just edukaks. Hanna kaamera objektiiv läks katki ja meil õnnestus leida kasutatud objektiiv, kuid millel ei ole suumi ega automaatset fokusseerimist. Siis me tegime väikese matka, et vaadet nautida ning jäime aastavahetuseks hostelisse. Me eeldasime, et me kohtame seal palju teisi reisijaid ja veedame lõbusalt nendega aega. Meie hostel isegi nägi selline välja ning oli üllatavalt odav (mitte just Ushuaia suve hinnad). Kahjuks aga olid enamus hosteli külalised hispaania keelt kõnelevad, ei ühtegi gringot, ja me olime nii väsinud, et me magasime ikkagi aastavahetuse maha. Ilutulestikud on keelatud ja rahvamasse just tänavatel ei olnud. Ainult laev, mis sättis ennast valmis Antarktikasse sõiduks, lasi lõputult oma pasunat. Omamoodi tore oli aastat vastu võtta maailma kõige lõunapoolseimas linnas. Kui õues oleks olnud umbes 5 kraadi külmem, siis oleks täiesti tundunud, nagu oleks Euroopa talves, sest see paik on kohe kindlasti külm. Ja isegi kui mägedes on piisavalt palju vihma, siis metsa tulekahjude risk on väga kõrge igal pool. Ja peamiseks ohuks on see tuul. Ushuaiast natuke Põhja poole on näha väga palju surnud metsi, mis on sambla ja samblikega kaetud. Üks kohalik väitis, et see sama samblik on puude suremise põhjus, kuid kas see ka tõsi on, me ei tea. Me tegime mõned väiksed jalutuskäigud ja matkad, kuid kahjuks enamus kohti on kas liiga kaugel, et see ring ennast ära tasuks, või maksustatud.

Me käisime ka ühe kalurikülas, mis oli kohe kindlasti ülehinnatud. Seal oli tõsiselt ainult mõned katkised majad, ei mingit vaadet ja ainuke restoran, mis kohalikku kala pakkus, oli kallis. Ja meie roog, 7 kohalikku kala, oli hoopis 2 kohalikku kala ja ülejäänud oli tuuna, mis ei erinenud kuidagi tuunast mujal pool maailmas. Olgugi, et nad on ise nii uhked oma rikkalike kalatoitude üle ei olnud saadaval ei krabisid, karpe, ega midagi muud.

Teel tagasi jäime me lootuselt kinni ühte koledasse, kuid rikkasse (nafta) linna Rio Grande. See ei tule just üllatusena, et see oli Argentiina poolel, mitte Tšiili, kuid siiski šokeeris meid. Me jõudsime linna lähedale umbes kell 9 õhtul ja saime auto peale järgmisel päeval kell 6 õhtul. Kõige viimases kohas olime me jõudnud seista juba mitu tundi, kui sinna tuli teine hääletajate paar. Nad seisid meist vaid natukene maad edasi, nii et ükski auto ei saaks meie vahel peatuda, varastades nii meie küüdi ja sõites minema umbes poole tunniga, kui meie pidime seal veel seisma umbes 4. Õnneks jõudsime me ime ja inimeste heatahtlikkuse abil siiski samal õhtul oma auto juurde.

Tierra del Fuego on suur ja seetõttu jäi meil ka suur osa sellest vaatamata. Peamiselt on see piirkond väheasustatud. Ushuaia lähedal on palju niiskem ja mägisem, mis teeb vaated imeilusaks, kuid ei midagi, mida me varem näinud ei ole. Natuke nagu väike Norra.

Mandril jätkasime me Punta Arena suunal, et poes käia ja rannikut näha. See linna on ühtlasi tuntud ka kui „zona franca“ ehk siis odavate hindade poolest. See tsoon on aga ainult mõned tänavad äärelinnas ja mitte kesklinnas, olgugi, et hinnad olid samad igal pool. Sellest hoolimata leidsime me sealt nii mõndagi, sest see oli esimene linn kust me leidsime mõistlike hindadega matkavarustust ja elektroonikat. Me soovitame siiski kõik asjad enne tulemist koduriigis ära osta. Rannik linna lähedal aga ei olnud midagi erilist. Kui siis võib seal näha delfiine (me nägime) ja vaalu (me ei näinud).

Sealt liikusime me edasi kuulsasse rahvusparki Torres del Paine. Enamus inimesi räägivad sellest äärmiselt kõrgelt. Me arutasime sinna minemise üle päris pikalt, kuid otsustasime siiski mitte minna. Me käisime vaid ümber mägede, väljaspool rahvusparki, kuna see jäi tee peale. Me tunneme, et see oli parim kompromiss, sest vaated juba teelt olid imelised. Me nägime selle idakülge, kaasaarvatud ühte koske ja paari järve. Matkamine rahvuspargis aga ei oleks ennast ära tasunud. Sa võid ainult ettenähtud kohtades oma telgi üles panna, sa pead nende eest maksma, ja sa pead oma koha ette registreerima (suviti päris pikalt). Siis pead sa veel maksma sissepääsutasu, mis kehtib vaid 3 päeva. Olgugi, et kõige kuulsamad matkarajad võtavad oluliselt rohkem aega. Järve ületamiseks pead sa ette registreerima ja maksma praamisõidu ja matkaradade valik on üsna piiratud (nagu igal pool mujal Patagoonias). Tavaliselt on ainult üks rada, mida mööda käia ja seegi läheb vaid sinna ja tagasi. Harva võib matkates piiri ületada ja sellelgi puhul on tegemist äärmiselt pikkade radadega. Sissepääsu tasu, regulatsioonid ja seadused on karmid ning eriti TdP on väga kallis. Selles piirkonnas niisama tulekahjusid ei ole, on vaid inimtekkelised tulekahjud. Väga kuivad ja tuulised ilmastiku olud ei aita just kaasa ning aeglaselt kasvavad metsad võivad vajad kogunisti 200 aastat, et taastuda. Viimasel ajal aga leidub tihti neid rumalaid turiste (üks nendest oli tšehh, muidugi), kelle hoolimatusest tekivad metsatulekahjud TdP lähedal, mistõttu on reeglid muutnud üha karmimaks.

Pärast liustiku Perio Moreno vahele jätmist umbes sama põhjuse pärast läksime me El Chalteni, kus me tegime 4päevase, väheste reeglitega, ainult registreerimisega, tasuta matka. Kuna see matk on täpselt Fitzroy kõrval, siis me olime äärmiselt põnevil. Matk ise oli päris raske ja enamjaolt isegi mitte kogu seda vaeva väärt, kui välja arvata 1. kõige suurem jääväli väljaspool Antarktikat ja Gröönimaad, 2. järv, kuhu ulatub üks jääväli ning kus võib näha sadu ja sadu jäätükke vees, 3. jõgede, mis on külmad ja kiired, ületamine kas trosslaskudes või jala. Kuna üks jõgi ei olnud jala ületatav küsisime me teistelt matkajatelt varustust ning proovime ära ka trosslaskumise. Parim vaade mägedele aga oli Chaltenis ühes selgel õhtul. Fitzroy tavaliselt on üsna häbelik ja peidab ennast pilvedesse.

Meid hoiatati enne matkale minemist, et inimesed jäävad seal hätta ja et kõigest paar päeva enne üks välismaalane murdis oma jala keset matka ning teda mindi päästma. Teel Chaltenist välja võtsime me peale ühe hääletaja Austraaliast, kes oli selle sama matka just paar päeva enne meid teinud ja ta oli koos tüdrukuga, kes oma jala oli murdnud. Nad tahtsid esialgu ta ise alla tuua, kuid see osutus äärmiselt keeruliseks. Vabatahtlik päästemeeskond, kes neile appi tuli koosnes 28 inimesest. Kuna nad olid aga vabatahtlikud, ei esitatud neile mingeid arveid. Me veetsime selle Austraalia tüübiga umbes 1.5 päeva ja ta oli väga tore. Poolel teel võtsime me peale ka ühe Inglise naise, kes rändas ringi peamiselt kruiisilaevadel, kuid pidi hääletama, sest ta oli kogu oma sularaha ära kaotanud. Oli näha, et ta oli väga tänulik. Siis võtsime me veel peale ühe vanema paari, kelle auto oli keset ristmikku katki läinud, ning sõidutasime nad esimesse linna. Calafate ja Chalteni vahel võtsime me peale väga palju hääletajaid. Rohkemgi kui kõik need aastad enne seda kokku. Ja nad kõik olid toredad.

Ühes väikeses linnas leidsin ma lõpuks kellegi, kes u matšete ära teritaks. Kummalisel kombel oli äärmiselt keeruline leida kedagi, kes sellega tegeleks. See nuga ei olnud mitte nüri, väid täiesti omadega läbi. Eelmised omanikud vist kaevasid maad sellega. Ma küsisin selle kohta ühest võtmepoest, mille omanik helistas kellelegi. Tüüp tuli kohale, võttis mind peale ja sõidutas oma koju. Oma väikses garaažis, kus ta grillahjusid valmistas, teritas ta matšete mõlemad poole, hambad kui terase, ära. Ta kasutas väikest rullakat, ei pannud nuga isegi kuhugi vahele kinni, lihtsalt hoidis ühe käega. Olgugi, et töö ei olnud ülivõrdes, siis mulle sellest piisas. Teel tagasi läks jutt sujuvalt üle, mis liha nad grillivad.

Enne Tšiili tagasi minemist peatusime me väikses külas nimega La Angostura. Küla jätab mulje, et sealt käib läbi väga palju turiste, et osta kohalikku kraami, peamiselt kirsse. Nad on nii uhked oma kirsside üle, et seal on isegi kirsi skulptuur. Mingil põhjusel aga ei suutnud me kirsse leida, ja ainuke asi, mis me leidsime, oli kirsimoos. Moos nagu moos ikka. Peamiselt tunned suhkru maitset, sest ilmselt see oli üks peamisi koostisosasid. Kahjuks on see Argentiinale üsna omane. Nad jätavad mulje, nagu tegemist oleks erilise kohaga, kuid tegelikult pole seal midagi nii erilist. Ja kõik „kohalik“ või „käsitöö“ on äärmiselt valikuline ja ülehinnatud.  Me ei suutnud ka leida kohta, kus oma gaasiballooni täita. Probleem gaasiballooni täitmisega on, et tavaliselt nad mitte ei täida seda, vaid annavad sulle täis ballooni vastu. Ja seda ainult 10kg või suuremate balloonidega. Meie 5kg ei huvitanud kedagi. Kuna me olime sisenemas väga vähe asustatud osast Tšiilis, kartsime me, et me jääme täitsa ilma gaasita. Seega otsustasime me osta uue 10kg täis ballooni. Nii et nüüd tassime me kaasas 3 gaasiballooni nagu idioodid.

Tšiilis on samuti kuulus teelõik, Carretera Austral. Jällegi ainult ülivõrdes räägitakse sellest. Meie aga olime äärmiselt pettunud. Pool teest on täiesti kohutavas seisundis. Lihtsalt sellele mõeldes, hakkab meie auto vappuma. Tolm oli igal pool- Nõudel, riietel. Isegi kõige niiskemas piirkonnas oli osa teest täiesti kuiv a seega tolmune. Lõputud mäed, millele enamjaolt ligipääsu ei ole, ja kui on, siis ikka maksustatud. Ja vahel mitte millegi eest. Lihtsalt mäed, ei midagi erilist. Sa võid neid näha nii Kanadas, Uus-Meremaal, Alpides, Skandinaavias. Olgugi, et vaated on sarnased, siis teed on hullemad.

Midagi, mida sa aga ei näe mujal maailmas on parasvöötme vihmamets. Kui sulle metsad meeldivad, siis see on sinu jaoks. See on tõeline ime. Hea vaheldus oli ka Chaiten, kus on vulkaanid. Ühte nendest saab täiesti tasuta külastada. See vulkaan, mis 12 aastat tagasi purskas ja hävitas pool linna selle all. Tervet seda ala kutsutakse Pumalini rahvuspargiks ja see kõik on imeline ja tasuta. Seal võtsime me peale ka ühe vanimatest hääletajatest, kohaliku vanaisa, kes oli teel järgmisesse linna. Ilmselt ei viitsinud ta bussi oodata, sest ta nägi umbes 85 välja. Terve Carretera Austral oli hääletajaid täis, peamiselt noori seljakotiga rändajaid. Mõnel teelõigul oli rohkem hääletajaid kui autosid.

_DSC0361

Argentiina järvede piirkond on ilus, kuid üldiselt ei midagi uut meie jaoks. Mäed, metsad, järved, jõed nagu me neid juba näinud ei ole. Puud võib olla olid uued. Eriline puu selles piirkonnas on allerce, mis kasvab hiiglaslikuks, kuid väga aeglaselt (3000 aastat).

Nagu igal pool mujal kuivas piirkonnas, nägime me ka seal ohtralt laamasid ja lambaid. Vahel lambakari sulges terve sõidutee, nii et me pidime keset teed ootama. Me eeldasime, et kohalikud poed on täis kohalikku kraami, kuid ei. Ei midagi! Kõik tooted laamalihast olid pigem luksuslikud ja lambaliha oli väga vähe saada. Ikka looma- ja kanaliha, olgugi, et neid polnud üldse näha. Ja kõik juustud olid samuti lehmapiimast.

Tšiili järvede piirkonnas nägime me palju ägedaid vulkaane (Osorno eriti) ja pursete poolt  tapetud metsi. Me tahtsime minna tagasi kõige kaugemasse Carretera Australi piirkonda Hornopireni, kuid meie auto andis otsad. Generaator läks läbi keset väikest kaluriküla ja keegi polnud võimeline seda kohapeal parandama. Nii et me veetsime järgmised poolteist päeva, et sõita 50km tagasi esimesse suurde linna, Puerto Montti, ja see ära parandada. Peamiselt sest auto käivitamine krokodillidega oli tõus vaid esimesed 4km. 2 korda küsisime me kohalike abi ja palusime akut laadida kellegi kodus. Üks kord lakkas aku töötamast just enne praamile minemist, nii et me pidime ootama järgmist. Nii kui me praamilt maha saime, hakkasime me uurima, kus jälle akut laadida, sest juba hakkas pimedaks minema. Ühed kohalikud helistasid järgmisse külasse ja küsisid, kas nad saaksid aidata. See oli neist väga lahke, kuid see tähendas, et me pidime õhtul pimedas ilma tuledeta kurvilisel teel sõitma. See polnud väga lõbus. Seal läksime me ühte poodi, et küsida, kus täpselt mehhaanik asub. Ta isegi väitis, et jah see on siin, me saime kõne eelmisest külast, kuid ta ei saanud aru, mida me temalt tahame. Õnneks oli seal veel kohalikku rahvast (kell 10 õhtul), kes tahtsid aidata. Ma tõesti proovisin seletada 5 korda, et me tahame akut laadida, mitte krokodillidega käivitada, kuid sellest hoolimata hakkasid nad autot krokodillidega käivitama. Ma isegi ütlesin, et see võib terve tunni võtta ja neid see ei kõigutanud. Lõpuks kui nad aru said, et lihtsalt käivitamine ei aita, otsustasid nad auto käivitada, et 1km tagasi sõita kellegi koju, kellel oli laadija. Selle asemel, et lasta mul sõita, panid nad rooli mingi noore kuti. Ma arvasin, et ta on mingi asjatundja, kuid tundus, et ta pigem harjutas, sest tal võttis nii kaua aega, et tee kõrval välja pöörata ja muidugi oli tal tulesid vaja, nii et auto ei pidanud isegi seda 1km vastu. Me lükkasime auto bussipeatusesse ja magasime seal. Kutid tassisid aku viimased paarsada meetrid käes. Naljakas lugu küll. Nemad said minust aru, aga mina neist mitte, sest nende aktsent oli midagi erilist. Ja nad isegi ei proovinud aeglasemalt väi selgemalt rääkida. Natuke veider tundus, eriti pimedas, aga nad kõik lihtsalt tahtsid aidata.

Olgugi, et tegemist oli kalastamise piirkonnaga, siis me ei saanud kordagi kohalikku kala maitsta. Tundus nagu ainuke kala, mida kasvatati, oli lõhe. Õnneks nägime me veel paari delfiini. Puerto Monttis veetsime me lõpuks 4 päeva. Me saabusime reede hommikul ning umbes paari tunniga leidsime me koha, kus generaator ära parandada. Osad töökojad olid liiga hõivatud, osad ei osanud parandada (miks?). Toyota ametlikus töökojas pakuti meile 120 eurot hinnaks. Ei, mitte parandamise, vaid diagnoosi panemiseks. Õnneks leidsime me koha, mis tundus piisavalt asjalik ja nad väitsid, et saavad selle parandatud samal päeval. Tööpäeva lõpus aga öeldi meile, et neil on liiga palju tööd, et teeme homme hommikul. Me magasime autos garaaži ees ja keset ööd tuli mehhaanik ja koputas meie aknale. Ta oli ilmselgelt purjus jas küsis meilt raha, 2000 (natuke üle 2 euri). Kuna ma ei näinud, et tal oleksid halvad kavatsused, andsin ma talle 20k, et tast lihtsalt lahti saada ja tagasi magama minna. Lõppude lõpuks sõltume me temast, kas meie auto saab homme parandatud või mitte ning kas hea või mitte nii hea hinnaga. Järmgisel päeval ei ilmunud ta üldse tööle ja omanik oskas vaid öelda „Ma ei tea, mis toimub või kus ta on“. Nii siis ootasime esmaspäeva hommikuni ja mehhaanik oli tagasi, kaine, parandas generaatori ära, üsna kallilt (kuid siiski odavam kui Toyota esinduse diagnoosimine) ja kui ma lõpuks oma 20k tagasi küsisin, siis ei mäletanud ta midagi. Omanik väitis, et ta on vaid 2 nädalat seal töötanud (ma arvasin, et 20 aastat) ja ta n juba enne klientidelt ja talt endalt raha küsinud. Omanik oli nõus tegema 10k allahindlust. Selline on Ladina-Ameerika, nagu meile on öeldud.

Hiljem pojas jätsime me vahele üsna palju asju just auto probleemide tõttu. Lõunas olid olud halvad, aga siin oli veel hullem leida kohta, kus öösel parkida. Kogu maa on eramaa ja aiaga piiratud. Sellegipoolest jäime me Tšiili poolele, sest Argentiina poolel ei pakkunud meile miski väga huvi. Sealt üles kuni Kolumbiani on kogu Vaikse ookeani pool äärmiselt kuiv ja palav. Ookeani vesi aga külm, nii et pole veel kordagi sisse hüpanud. Fjordides on vesi soojem, ja täitsa tehtav.

Me ei nautinud Patagooniat pooltki nii palju kui me arvasime, kuid sellegi poolest oli see üks suur seiklus. Meil vedas ilmaga ja me saime tunda vaid väga vähest vihma ja tuult. Olgugi, et terve tee Argentiina pampas oli tuuline. Ainult üks kord sadas lund ja seda ka kohas, kus me seda ei oodanud- kuivas ja soojas Argentiina orus, kus tavaliselt üldse ei saja. Meil ei vedanud paari asjaga siin ja seal. Vahel sa mõtled, et kes küll nende teede eest vastutab. Maksustatud kiirteed lähevad järsult üle tunnipikkuseks kruusateeks. Või näiteks kruusatee on järsku asfalteeritud paar kilomeetrit j siis jälle mitte. Kõige hullem asi kruusateede juures oli see, et see oli täis väikseid muhkusid. Siin ja seal on näha imelisi kohti, mida sa varem näinud ei ole, kuid nende kohtade vahele jääb sadu ja sadu kilomeetreid. Vahel pole tunde mitte midagi vaadata ja see on täitsa sage. Inimesed Patagooniast on tavaliselt rikkamad kui ülejäänud riigis, eriti Lõunas (Punta Arenas, Tierra del Fuegos, Rio Gallegos). Peamiseks põhjuseks ikka nafta (Argentiinas), vesi (Tšiilis) ja asjaolu, et paljude kohalike esivanemad pärinevad Kesk- ja Põhja-Euroopast. Sellegipoolest on nad omaks võtnud pikad siestad. Isegi Ushuaias, kus kõige kuumem suvepäev on 20 kraadi. Me ootame põnevusega Põhja, sest see kohe kindlasti on Euroopast erinev.

Video siin, siin, siin ja siin.

Paraguai

Kas sa tead üldse midagi Paraguaist? Kedagi Paraguaist? Kedagi, kes on eal käinud? Suurust, pealinna, tähtsust? Võib olla lipuvärve mõnelt jalkavõistlustelt? Ma pidin järgi vaatama, et targem olla. Ainus põhjus, miks me Paraguaisse üldse läksime oli see, et see jäi tee peale pärast Iguazu ja Itaipu külastamist. Plaan oli riiki siseneda Itaipu lähedal idas ning siis sõita läbi lõuna ning lõpetada pealinnas Asuncionis. Ilmselt mitte midagi erilist külastada, kuid vähemalt näha, kuidas riik töötab. Enne minekut me juba kuulsime, et see riik on äärmiselt vaene, väga palav ja väga rahulik (nii rahulik, et endast välja minemine on ebaviisakas).

Esimene linn pärast piiri ületamist oli Ciudad del Este. See polnudki nii vaene (olgugi, et ka vaeseid piirkondi oli), nii palav (sel ajal kui meie seal olime) ja kohe kindlasti mitte rahulik. See linn on tuntud poodlemise poolest. Kohe üle piiri on Brasiilia ja Argentiina, mis ei oleks nii rahvast täis ja rikkad kui poleks Iguazut, mis tõmbab ligi turiste, kes soovivad peale kose külastamist ka niisama aega veeta ja ostlemas käia. On näha, et raha liigub. Kõik 3 linnal on rahvusvahelised lennujaamad, et ikka rohkem turiste ligi pääseks. Ciudad del Estel koske pole, kuid tal Itaipu tamm ja palju odavamad hinnad. Argentiinas on maksud kõigile imporditud asjadele ulmelised. Just nagu Uruguais ja Brasiilias. Paraguais, aga mitte. Lisaks on seal veel madalad palgad, vähem reguleeritust ja sellega seonduvaid kulutusi ning fakt, et see on duty free linn. Pluss võltsistud ja illegaalsed asjad on seal täiesti saadaval ning valitsus isegi ei püüa seda peatada. Ja veel üks kasulik asi on see, et kõik 3 riiki kuuluvad Mercosuri (kuigi Paraguai liikmelisus on viimasel aastal olnud kaheldav), mis lubab kohalikel lihtsalt edasi-tagasi reisida, kasutades kõigest ID kaarti. Just nagu Euroopas on Schengen.

Ciudad del Este linn algab põhimõtteliselt kohe pärast piiri ületamist. Äärmiselt rahvastatud, kõrgete hoontega, igapäevaselt värviliselt valgustatud ja ootamas sinu raha. Lõputus koguses erineva suuruse, kvaliteedi ja välimusega poode. Alustades Apple’ist ja lõpetades odavate t-särkide ja käepaeltega. Poed on isegi keset tänavat. Mõned jalakäijate teed on täisodavaid poode ja inimesi, kes sulle oma kraami äärmiselt ebameeldival moel üritavad peale suruda. Rohkem kui kusagil mujal Lõunas. Peale lõputute poodideon seal ka kasiinod, 5 tärni hotellid (või kas ikka on), luksuslikud korterid jne. See on üks kõige rohkem rahvastatuid, musti (nii psüühiliselt kui füüsiliselt) ja inetumaid linnud, mida me oma elus näinud oleme. Me läksime kohalikku panka, et raha välja võtta, sest see pidavat olema ainuke ilma igasuguste tasudeta välismaalastele. Pikad järjekorrad, Schwarzenegeri välimusega turvamees aga ütles meile, et välismaalased siit raha välja võtta ei saa ning juhatas meid natuke parema välimusega panka, mis oli esimene rahaautomaat, mis lasi meil välja võtta Ameerika dollareid.

Kui me lõpuks autosse tagasi jõudsime, tuli üks vanem meesterahvas juhi ukse juurde ja lihtsalt jõllitas. Ta ei öelnud midagi. Nii kui ma auto käima panin nägin ma tema nägu- paar hammast järel, 1 kunst silm, äärmiselt endast väljas ning oli valmis mulle vastu nägu virutama. Või noh, vastu autoakent. Aken liikuvas vaid natukene tema löögi peale ja kõik. Sellegipoolest oli see veider ja natuke hirmutav kogemus, sest me ei saanud aru, mis just juhtus. Kui me olime juba ära sõitmas, nägime me, et ta võttis taskust välja telefoni ja hakkas kellelegi helistama. Muidugi jäime me ummikusse kohe pärast seda, kuid õnneks niimoodi see lugu lõppeski. Me oleksime tahtnud väikest hoiatust, et kohalik traditsioon on, et sellised inimesed tänavatel „vaatavad su autot“ kuni see on pargitud või näitavad sulle kota, kuhu parkida. Selle eest aga ootavad nad väikest taskuraha. Isegi kui sa pole seda teenust palunud. Nad võiksid vähemalt liiklusveste kanda. Linnas on palju näha kerjuseid, peamiselt teede ääres ning peamiselt Guarani päritolu. Kahjuks on see tavapärane pilt, et paar naist hunnikus lastega istuvad tee ääres ning üks lastest kerjab mööduvaid autosid. Pärast tundi ummikus istumist läksime me Itaipu tammi vaatama.

Itaipu oli üks suur pettumus. Vähemalt minu jaoks. Hannal oli üks kõik. Kõik nägi välja korras, hästi hoolitsetud. Kõik oli tasuta, kui erinevalt Brasiilia poolest, kus sa saad valida 5 erineva tuuri vahel, on sul valikud vaid 2. Tehnilisel tuuril viakse sind tammi sisse, kuid sa pead vähemalt 2 nädalat ette registreerima ilma igasuguse infota internetis. Tavalisel tuuril viiakse sind ainult ühte vaatamiskohta ning sõidutatakse ümber tammi ilma ühegi teise pausi või stopita. Enne sõitu pead sa veel vaatama 20minutilise propaganda video wikipeedia faktidest ilma ühegi alternatiivse või negatiivse vaateta. Nad räägivad sulle, kuidas kõik ümberringi jookseb elektril, mis on siin tõdetud, elektrisõidukid nende kompleksis jne. Olgugi, et 40aastane tuuribuss sõidab vanal diislil. Pluss vee kogus tammis oli äärmiselt väike, mis tegi vaated igavaks. Ilmselt tuleb oodata vihma (talve) hooaega. Nagu ikka, tamm ise nägi välja hullem kui internetis. Palju hullem.

Pärast seda sõitsime me maakohtadesse edela suunas, mis oli äärmiselt lage, roheline ja punane- nagu vähem arenenud piirkonnad Argentiinas, kuid palju punasema mullaga, mis meenutab rohkem Brasiiliat. Peale väikeste poodide ja mehhaanikute polnud seal väga midagi. Kui sul autot ei ole, pead sa kõndima või hobusega sõitma. Paljud müüvad oma enda aia saadusi, mille valikus ja hinnas me olime natuke pettunud. Me olime lugenud, et toit Paraguais on äärmiselt odav ja külluslik. Ei olnud see kumbagi. Tavaline toidupood oli sama kallis kui läänes, kuid valik oluliselt väiksem. Väga vähe asju olid kohalikud. Turugudelt või tänavakauplustelt võid sa leida kohalikud ja odavamat kraami, kuid mitte oluliselt. Võib olla gringo hindade pärast. Ja valik endiselt kehv- arbuusid, paar erinevat sorti melonit, ananassid, banaanid, vahel tomatid, salatid, õunad. Enamus müüvad ainult arbuuse ja võib olla paari teist asja. Nad kõik müüvad arbuuse ja ilmselt hooaja pärast. Hiljem ilmselt võiks oodata mangosid, sest mango puud olid samuti igal pool. Paraguai on täis lehmafarme ja sa ootaksid, et erinevaid tooteid müüdaks ka tänaval, kui väga harva. Põhjus? Ilmselt, sest sotsiaalse ebavõrdsuse pärast ammustest aegadest. 95% põllumaast, mis on enamus kogu maast, on väikse arvu talunike käes. Ja need talunikud ei oota oma õnne, vaid on korrumpeerunud ning teevad koostööd poliitikutega, et oma positsiooni ja võimu hoida ning suurendada. Nii et enamus loomalihast ja piimasaadustest läheb masstoodanguks ning väga vähene maa, mis kuulub vaestele ei kanna rohkem kui neile endile kulub.

IMG_20191220_082955_6

Rahvustoidud näevad välja üsna tagasihoidlikud ja mitte halvad, kuid sa ei tuleks kunagi koju ja ütleks „see Paraguai toit, me peame seda ise tegema!“ Üks omanäoline asi paraguailastel on juust, mis on üsna pehme, valge ning maitseb nagu koore, kollase ja muu juustu segu. See juust sai alguse umbes 100 aastat tagasi pärast sõda, mis tegi ühest rikkamaist ja arenenumaist riigist ühe vaeseima ja vähem arenenuima sellel kontinendil. See juust tehti eesmärgiga, et kohalikel oleks midagi lihtsat, toiteaineterikast ja valgurikast süüa. Nad panevad seda on toitudesse ja võileivale. See on tegelikult päris hea, ei midagi erilist.

Räägitakse, et kohalikud on äärmiselt uudishimulikud välismaalasi nähes, sest neid pole just palju. Ja vahel nad tulevad ja küsivad sinu reiside ja sinu riigi kohta. Tõepoolest, selline oli ka meie kogemus, kui ei midagi enneolematut. Enneolematu on nende terere kultuur. Just nagu mate Uruguais. Nad on nii uhked oma terere kultuuri üle ja rivaalitsevad teiste sarnaste (mate) kultuuridega. Lõppude lõpuks on see üks ja sama, ainult et mate on kuum jook, terere külm. Minu arust sobiks matet näiteks juua talvel ja tereret suvel, aga kuidas soovid.

Enamus teid on kruusateed ning seisus, mida me pole varem näinud. Kiviteed, mis näevad välja vulkaanilise päritoluga, teravad ja kohe kindlasti mitte ruudu või ristküliku kujuga. Tundub nagu selliseks tööks on palju töömehi vaja, kuid mis on siinne tööjõud väärt? Sellel aga sõitmine ei ole nii tore. Siin-seal on näha üksikuid Saksa mõjutustega linnu (ühe nimi on Hohenau). Need linnad nägid natuke paremad välja, sest olid jõululikult kaunistatud. Ei tea kuidas muidu, aga see aasta olid kõik kaunistused prügist, peamiselt plastikpudelitest. Me märkasime ka üldiselt vähem prügi kui näiteks Argentiinas. Meid hoiatati enne minemist, et see riik on äärmiselt palav ja niiske, mis tegi meid eriti murelikuks sääskede ja muude putukate osas. Meil vedas, sest isegi kui oli palav ja niiske, siis kuumarabandust me ei saanud ja sääsed meid ei tülitanud. Üllataval kombel avaliku wifi leidmine oli hulka lihtsam kui varem, olgugi, et mitte alati ja mitte perfektselt töötav.

Ühes linnas oli meil 3 erinevat probleemi autoga. Üks mehhaanik parandas 1 nendest ja saatis meid järgmise juurde ning viimane saatis meid Encarnacioni. Ta andis meile ka oma sõbra kontakti, kes seal elab ja kes räägib inglise keelt ja seega võib olla saab meid aidata. Kuigi tema töökoda oli väga tagasihoidlik, olid kõik tema töölised sõbralikud. Encarnacionis käisime me mitme erineva mehhaaniku juures, sest esimene parandus ei pidanud vastu. Üks mehhaanik ei tahtnud aidata, teine ei osanud, kolmandal polnud aega. Õnneks olid hinnad sõbralikud. Läbi raskuste saime me oma auto korda, isegi gaasi probleemi, mille eelmine omanik nö kaas andis. Me tegime plaani selle inglise keelt kõneleva sõbraga ja sõitsime tema koju. Teel sinna lakkas auto töötamast. Täielikult. Me kõndisime viimase otsa tema koduni ja õnneks tema enda mehhaanik sai meid aidata. See oli laupäeval, nii et me pidime ootama esmaspäeva. Pärast nädalat ja hunnik erinevaid mehhaanikuid saime me lõpuks kõik korda.

Encarnacion on kõige lõunapoolsem linn Paraguais, Parana jõe kaldal. Üle jõe on Argentiina linn Posadas. Encarnacion on ka üks ainukesest kolmest tõelisest linnast riigis Ciudad del Este ja Asuncioni kõrval. Iga üks neist peab olema eriline mingil moel. See linn väidetavalt on neist kolmest kõige ilusam. Ja kui aus olla, siis mõneti see tõesti nii oli. Nüüd oli meil ka eelarvamus Asuncioni kohta- mitte just kõige parem. Linnas on kunstlik rand (olgugi, et see näeb välja nagu päris) ning jõevesi on soe ja üsnagi puhas. Muidugi mõista on see alati rahvast täis, sest merd neil ju pole.

See mehhaaniku sõber, kes meil aitas autot paranda, oli Rootsi-Ameeriklane, psühhiaater ning meie mehhaaniku õe abikaasa. Tema naine oli umbes poole noorem kui ta ise. Ta oli kolinud Paraguaisse oma naise pärast, kuid lootnu, et mingil hetkel saavad nad tagasi Rootsi kolida. Tema hinnang kohalikule poliitikale oli väga halb. Tema vaated just ei ühtinud alati meie omadega, kuid me uskusime tema lugusid kohalikust elust. Paraguaist sai üks vaene ja vähe arenenud riik umbes 150 aastat tagasi, kuid 70-80ndatel kui teised riigid sellel kontinendil võtsid omaks diktatuuri, siis Paraguai võttis omaks korruptsiooni. Ja nii on see siiani, mis teeb nendel vähestel talunikel ja oligarhidel elu äärmiselt lihtsaks. Näiteks kui alustati selle sama ranna ehitamisega, siis vaikis kohalik valitsus ideest jõekaldad üle ujutada. See aga andis eelise jällegi rikastele, kes said nii öelda siseinformatsiooni oma „sõpradelt“. Enne tammi ehitamist elasid jõe kaldal vaesed kalamehed. Kuuldes aga iseinformatsiooni, ostsid rikkad kokku kõik maa jõe kaldal. Ja seda muidugi äärmiselt väikese raha eest. Nad ostsid muidugi ainult selle maa, mis and teadsid jäävat jõe kaldale pärast üleujutusi, et siis sinna uhkeid suvilaid ehitada ja hunniku kasumi eest maha müüa. Eelmised elanikud aga saadeti elama ääremaale ning jäeti üksi. Olgugi, et Paraguai üritab ennast näidata kui ühe suure Guarani kogukonna kaitsjana. Guarani keel on koos hispaania keelega riigikeelteks ning guaraniks kutsutakse ka kohalikku valuutat. Peale selle pole aga mingit reaalselt toetust selle kogukonna taga. Meie Rootsi-Ameerika sõber oli ühinenud mittetulundus ühinguga, mis aitab neid kogukondi rahaliselt ja toiduga. Ta rääkis kuidas ta läks kohalikku valitsusse toidupankade kohta küsima. Tuli välja, et neil on lausa terve suur ladu täis kõike vajalikku, kuid midagi sealt välja ei anta. Miks? Sest mis siis saab, kui me anname neile ja nad tahavad veel? Nii see toit seal laos rikneb. Mitte, et pärismaalaseid teistes riikides paremini koheldakse.

Encarnacionis otsustasime me, et me ei lähe Asuncioni. Ilmselt näeb ülejäänud Kagu-Paraguai välja täpselt samasugune. Loode-Paraguai on küll erinev, kuid see oli liiga kaugel meie jaoks, et see pikk reis ennast ära tasuks. Vähe inimesi ja palju soid, põllumaad, põõsaid ja poolkõrbi. Mõningati õnnelik, mõningati õnnetu riik. Enamus tavakodanikke, kes töötavad või omavad poodi, oma elu üle ei kurda. Vähe kriminaalne ja loodusõnnetusi, kuid mitte just palju, mida vaadata. Keeruline järeldusi teha. Ma arvan, et Hannale väga ei meeldinud. Mulle meeldis vähem kui Uruguai või Argentiina ja Brasiilia madalmaad. Ma saan aru, miks eurooplased, kes tahavad kaduda kas siis õigusorganite või euroopaliku elu eest, lähevad Paraguaisse.

Video siin

Paraguay – photo

Ciudad del Este – taxi:

IMG_20191217_095714_6

No food, no drinks AND no mate or terere. It is not a drink, it is a special category!:

Zákaz jídla, pití A maté nebo terere. To není nápoj, to je extra kategorie!

Ei süüa, ei juua, ei matet ega tereret. See pole lihtsalt jook, see on eraldi kategooria!

IMG_20191217_130821_5

Itaipu – fierce disappointment/silné zklamání/täielik pettumus:

IMG_20191217_134802_6IMG_20191217_140914_2

This ride has got it all! Mercedes, triple one (the more Mercedes logos the more Mercedes!), tinted windows as a touch of modernity, the age as a touch of the history (and financial necessity), flames, Jesus, 5 stars, a bit of a tuning, including a proper racing wing and a “premium” sign mustn’t miss either. Where else to see that than in Cuidad del Este:

Tento vůz je vším! Mercedes, trojitý Mercedes (čím víc Mercedes odznaků, tím víc Mercedes!), zatmavená skla pro špetku modernosti, věk, pro špetku historie (a finanční nutnosti), plameny, Ježíš, 5 hvězd, trochu tuningu včetně závodního křídla a nechybí ani original ochranná známka “premium”. Kde jinde ho spatřit než v Cuidad del Este:

Sellel sõidukil on kõik olemas! Kolmekordne Mercedes (mida rohkem logosid, seda rohkem Mercedes), toonitud klaasid annavad natuke modernsema, vanus aga ajaloolisema välimuse, leegid, Jeesus, 5 tärni, natuke tuunitud, kaasaarvatud korralik rally tiib ja “premium” silt. Kus mujal kui Ciudad del Estes:

IMG_20191217_161235_1

Paraguay hasn’t reached the Iguazu falls by a few kms and it lost maybe even better ones for Itaipu dam, but this area is so rich for that stuff you can go just behind the town of Cuidad del Este and find another splendid falls. Doesn’t compete the other two but it would do in most other parts of the world:

Paraguay nedosáhla na vodopády Iguazú o pár km a přišla o možná ještě lepší vůči přehradě Itaipu, nicméně tahle oblast je na takové věci tak bohatá, že stačí zajít kousek za město Cuidad del Este a najít si další skvělý vodopád. Na první dva jmenované se nechytá, ale ve většině světa by z toho všichni byli paf:

Paraguai on küll mitme kilomeetri kaugusel Iguazu kosest ning ilmselt jäi ilma isegi paremast Itaipu pärast, kuid see ala on nii koskesid täis, et sa võid vaid minna Ciudad del Este linna taha ja leida imelisi koskesid. See ei võistle küll Iguazuga, kuid teiste koskedega maailmas küll:

_DSC0700

Happy princess has got her dream dress. Have not used it ever since:

Spokojená princezna konečně ve svém vysněném úboru. Od té doby netknuto:

Õnnelik printsess sai oma unelmate kleidi. Me pole seda veel kordagi kasutanud:

IMG_20191217_202551_1

Standard car mechanic’s car lift:

Standardní autoservisácký zvedák na auto:

Tavaline auto mehhaaniku tõstuk:

IMG_20191218_162533_3

One typical local dish – vegan version, just two types of cheese and ham:

Nějaké typické místní jídlo – veganská verze, jenom dva druhy sýra a šunka:

Üks kohalik roog- vegan version, kõigest kahte sorti juustu ja sinki:

IMG_20191218_193051_1

Bella Vista last week before Christmas:

Bella Vista týden před vánoci:

Bella Vista üks nädal enne jõule:

IMG_20191219_171947_9IMG_20191219_190327_1IMG_20191219_190402_5IMG_20191219_190944_0IMG_20191219_191043_3IMG_20191219_191135_3IMG_20191219_191250_2

Some local engineering made of whatever sticks or bamboo or rocks you just found behind the village:

Něco z místního inženýrství založeného na kdejakém klacku, bambusu nebo šutrech nalezených za vesnicí:

Mingi kohaliku inseneri töö suvalistest oksadest, bambusest või kividest, mis ta külast leidis:

IMG_20191220_081343_7IMG_20191220_082955_6IMG_20191220_095311_7

Street sales/pouliční stánky/tänavakauplus:

IMG_20191220_081701_3

Encarnacion:

IMG_20191220_183749_0IMG_20191220_184704_7IMG_20191220_185929_4IMG_20191221_161346_6IMG_20191221_161645_8IMG_20191221_172632_4IMG_20191221_172636_9IMG_20191221_172709_9IMG_20191221_172746_2

Fauna (everything small is at least twice as big as in Europe):

Fauna (cokoliv malého je minimálně dvakrát větší jak v Evropě):

Fauna (kõik väikene on vähemalt kaks korda suurem kui Euroopas):

IMG_20191218_082720_4IMG_20191218_152421_3IMG_20191218_155541_1IMG_20191221_180533_1IMG_20191222_093405_2

What the heck is that painting? Especially the third guy in the back:

Co se děje na této malbě? Specielně ten třetí chlap vzadu:

Mis asi see joonistus on? Eriti see mees seal taga:

IMG_20191222_144802_5

Video

Lõuna-Basiilia

Me külastasime ainult väga väikest osa Brasiiliast, lõunat, ja sedagi vaid põgusalt. Kuna Brasiilia on suuruse, rahvastiku ja mitmekülgsuse poolest sama suur kui ülejäänud Lõuna-Ameerika, siis oli tunne ikka nagu oleks täiesti erineva kohaga. Me sisenesime riiki selle kõige lõunapoolsemast piiripunktist, Chuis.

See nägi juba kahtlane välja paar meetrit pärast piiri. Inimesed, poed. Poodi oma kotiga minnes palutakse sul kott jätta kassa kõrvale põrandale, mitte hoiukappi. Kõlab turvaliselt. Hiljem Hanna rääkis, kuidas ta kuulis, et kellelgi oli just selliselt kott ära varastatud ja poemüüjad ei teinud teist nägugi. Ei aitäh!

Ma alustasime kohe oma 500km pikkuse sõiduga Porto Alegre poole, sest me otsustasime, et enne seda pole väga midagi vaadata nii kui nii. Brasiilias on seadus, mis näeb ette, et iga kiirtee tolli juures peab olema ka võimalus valida tasuta tee ümber selle. Samuti kehtib võimalus maksta oma liiklustrahvide eest hiljem, juhul kui sul sularaha kaasas ei ole. Ma leidsin väiksed teed, mis vältisid esimest kiirtee tolli, oma kaardilt ja olin juba valmis kurssi vahetama.  Kõige esimene kruusatee oli nii halvas seisus, et isegi traktorid liikusid aeglaselt ja ettevaatlikult. Kuigi mu kaart väitis midagi muud, oli ilmselgelt tegemist vaid põllutööde jaoks vajalike teedega. Viimane teelõik, mis pidavat meid täpselt tolli taha viima, oli blokeeritud aiaga. Aitäh kaardid! Aitäh seadused! Kuna kohe alguses oli tegemist õudukaga, loobusin ma sellest ideest ülejäänud seal viibitud ajal. Eriti Santa Catarina maakonnas, kus tolle on vähe ja need on üsna odavad. Niisiis, pidime me minema terve tee tagasi esimese tolli juurde, sest paljud kiirteega ühinemise kohad olid ühesuunalised, ning ümber saab pöörata vaid teatud punktides- lisa rada keset kiirteed, kus võib ümber pöörata. Ohutus eelkõige! Kuna meil kohalikku valuutat veel ei olnud, lootsime, et on võimalik tolli eest maksta hiljem nii öelda trahvi näol. Selle asemel nad saatsid meid 50km kaugusele linna panka sularaha järele, mis ilmselgelt sellel kellaajal oli juba kinni. Nii palju siis Brasiilia õigustest ja seadustest. Ja kuigi tollid on mõeldud selleks, et tagada ja hooldada kiirteid ja nende korrasolu, siis mõned teelõigud olid vaid üherealised, millel kiiremini kui 80km/h sõita pole ohutu.

Porto Alegres majutas meid järjekordselt hea inimene. Ja seekord oli tegemist kohalikuga! Tegemist oli väga alternatiivse ja meiesarnase mõtlemisviisiga inimesega, kes tänu oma IT taustale jagas lahkelt ka oma töötavat ja kiiret wifit. See oli esimene kiire ja viperusteta töötav interneti ühendus selle esimese 5 nädala jooksul. Me pidime auto jätma 2km kaugusele, sest öine autode sissemurdmine on populaarne hobi. Kui see ja suured rahvamassid kesklinnas välja jätta, siis polnud meil ühtegi ohutusega seotud muret. Meie majutaja aga rääkis meile hullumeelseid lugusid Riost, Sao Paolost ja Porto Alegrest. Me olime tunnistajaks, et iga äri, kust käis läbi suuremaid summasid sularaha, oli endale palganud lisa turvamehed. Sularaha transportijad ei olnud mitte 2 meest, ära peidetud ja ilmselt kasutamata püstolitega, vaid 4 automaatidega meest hästi relvastatud veokis. Ja kuuldavasti on seal ikka veel gänge, kes üritavaid neid veokeid röövida. Kuid sellisteks tähelepanekuteks pidi vaeva nägema, sest üldjoones jätsid tänavad väga hea mulje. Võrreldes Tšiili ja Argentiina või Uruguaiga leidsime me, et tänavad on palju huvitavamad, rohkem kolooniatest mõjutatud ja puu- ja juurviljad mitmekülgsemad ja suurema valikuga. Mõned kogunisti kohalikud (kohalik Brasiilias tähendab 5000km eemal) ja parema kvaliteedi ning soodsama hinnaga. Miski, mida me kohe kindlasti nautisime. Ainuke asi, mis meid hoiatati mitte osta, oli vein, sest kohalikel veinitootjatel pole õrna aimugi, mida nad teevad.

Meie jaoks suureks probleemiks oli raha. Ma vahetasin kõik oma Uruguai peesod piiri ületades, kuid raiskasin need palju kiiremini, kui ma olin arvestanud. Raha välja võtmine oli kulukas ja vahel isegi võimatu (mingil kummalisel põhjusel). Kaardimaksed olid saadaval peaaegu igal pool, kuid väga tihti ei tahtnud see töötada. Tavaliselt läks makse läbi 4ndal või 5ndal korral. Vahel ei läinud üldse. Ja ma ei olnud ainus. Nad küsisid alati, kas kaart on deebet või krediit. Miks, seda ei tea me siiani. Pärast mõnda aega poest poodi käies avastasime me, et deebet tähendab Brasiilias krediit ja vastupidi. Kas pole mitte loogiline? Selle teadmisega vähenes kaardimaksete probleemid 50% võrra. Ja tavaliselt pidi kassapidaja kusagilt tagant välja otsima mingi erilise kaardimakse aparaadi, mis töötab välismaisete pangakaartidega. Ja hiljem sain ma teada, et sama kehtib hispaania keele kohta, kuid tavaliselt töötasid mõlemad.

Et kõik veel naljakam oleks, pidime me hakkama saama ka keele probleemidega. Ma ei tea, kuidas asi Portugalis on, aga Brasiilias ei räägi mitte keegi inglise keelt. Keegi isegi ei räägi hispaania keelt. Isegi kui nad tunnistavad, et nad räägivad natuke hispaania keelt, siis tegelikult nad ei räägi, ja kui nad ütlevad, et nad ei räägi üldse, siis tavaliselt räägivad nad vähemalt natuke. Kirjapildis näevad need kaks keelt väga sarnased välja, mis aitab vähemalt midagigi aru saada. Kõnes ei saa sa aga mitte midagi aru, sest need sõnad kohe pole üldse sarnased. See kõlab nagu segu erinevatest keeltest ja sa saad umbes sama palju aru kui Ungari keelest (kui sa just sealt pärit ei ole). Auto, credito, internet, ja kõik. Ja muidugi räägivad nad helikiirusel ja murrakutega.

Pärast Porto Alegret hakkasime me vaikselt avastama mägiseid piirkondi, suundudes põhja poole, ja jäädes üsna ookeani lähedale. Ilmselt on see üks kõige huvitavamaid piikondi (peale ranniku). See on ühtlasi ka üks rohelisemaid piirkondi Atlandi tuulte pärast. Ma arvan, et selline maastik jätkub isegi pärast Riot, kuid me sõitsime ainult Santa Catarina ja selle piirkonna pealinna Florianopoliseni. 200km pärast Porto Alegret sõitsime me peamiselt mööda teed, mida kohalikud kutsuvad Ruta Romanticaks. Selle nimi tuleb lilledest, mis ääristavad seda teed. Me leidsime, et see oli väga ülehinnatud ja nimi pigem naljakas, kuid sellest hoolimata oli sõit tore. Maapiirkond on väga mägine ja teed äärmiselt kurvilised. Paljud külad ja linnad on Saksa mõjutustega 19 sajandist. Kaks nendest jäid meile silma, sest nad olid täis Alpi stiilis poode, restorane, hotelle jne. Ja ilmselgelt olid nad enne jõule üle rahvastatud. Peale ühe ilusa kose ei leidnud me seal väga midagi huvitavat. Palju rohkem on aga pakkuda kanjonitel, natuke maad põhja poole, oma koskede ja metsikute metsadega. Mitmed erinevad teed viivad sinna üles, kuid kõik nad on ühed parajad väljakutsed sõidukitele. Pooled teed on kruusateed. Mitte nagu Uruguais, kus ka kruusateel saab normaalselt sõita. Siin on need teed pigem tankidele. Seda me kohe kindlasti ei nautinud. Ja teine halb harjumus Brasiilia liikluses on lamavad politseinikud. Neid on liiga tihedalt ja nad on liiga järsud.

Kuigi mägedes on tüüpilised subtroopilised karjamaad, siis all pigem banaani, riisi ja muud põllud. Banaanid kasvasid kohe tee kõrval nagu mets. Kuigi Santa Catarinal on palju pakkuda, siis peamine on ikkagi rannad, mis on alati liivased, pikad, laiad, peaaegu tühjad. Isegi kuulus Florianopolise rannad olid kaugel üle rahvastatusest. Telkida ja parkida ranna lähedal on üsna lihtne ning lisaks on lähedal palju odavaid söögi ja joogikohti. Erinevalt Uruguais, võib randade vahel näha väikseid mägesid ja üllatavaid vaateid. Linnad on palju mitmekülgsemad kui näiteks Tšiilis, Argentiinas või Uruguais.

_DSC0515

Kuigi midagi üldse üle rahvastatud oli, siis Florianopolise linn. Just nagu Porto Alegre. Navigeerimine oli üsna stressirohke. Isegi keerulisem kui teistes riikides siiani. Peamiselt sellepärast, et autojuhid on hullud, paljusid reegleid ei järgita ja liiklusmärgid on eksitavad. Sa kunagi ei tea, mitu rada on, ja kohalikud teavad umbes sama vähe kui sina. Kangem võidab, eks. Ja millegipärast armastavad nad siin neid ühesuunalisi teid, brasiillased eriti. Süsteem ei toimi loogiliselt (parem, vasak, parem, vasak), vaid täiesti suvaliselt (vasak, vasak, vasak, vasak, parem, parem, vasak). Meil oli eesmärk leida linnast haigla, kus teha oma kolmas marutõvevastane vaktsiin. Tore jälle kõik see läbi teha. Me saime ühelt oma sõbralt kontakti ja haigla, kus see on võimalik. Kontakt ise küsis telefoni teel ainult, et miks meil vaja on, ja rohkem ei vastanud. Otsustasime siis ise haiglasse kohale minna. Pärast 1.5 tundi käte ja jalgadega seletamist saime me konsultatsioonile arstiga, kes nägi väga noor välja, kuid rääkis inglise keelt. Me saime teada, et selleks, et vaktsiini teha, peame me haiglasse ennast registreerima. Tavaliselt nad seda vaktsiini tavakodanikele ei anna, kui sa just ei ole riski rühmas oma töö või muude asjaolude tõttu. Lõpuks saime me selle siiski tehtud, ja tasuta.

Pärast seda suundusime me läände Iguazu ja Paraguai poole. Midagi erilist seal ei olnud. Me otsustasime Iguazut külastada Argentiina poolel ning ületasime piiri jällegi turistirohkes kohas. Piir oli jõgi, ning mõlemad piiripunktid emmal kummal pool jõge. Kuna mõlemad riigid kuuluvad Mercosur ühendusse, siis on piiriületamine üsna lihtne ja riigist väljumist tõendava templi pärast muret tunda pole vaja. Tühi Brasiilia piiripunkt jättis mulje, et tegemist on reede õhtuga ja kui pole vaja, siis ei tööta. Argentiina poolel aga saadeti meid tagasi, sest tuli välja, et Brasiilia piiripunkt on nüüd hoopis teises kohas. Kohas, kuhu mitte ühtegi märk ega viide ei näita. Loogika. Lõpuks siiski leidsime õige maja, kuid olime hädas ukse avamisega. Sees istus ainult üks ametnik, kes andis meile vajalikud templid, kuid vale aastaarvuga. Kui me selle autos avastasime, veenis Hanna mind, et me peame minema tagasi ja õige templi saama. Ametnik võttis oma templi jälle välja ja vajutas vanale otsa. Hanna küsis, kas nii tohib, kaks üksteise otsa, ja ametnik vastas: „Ahh, mul üks kõik. Kui Argentiina poolel ei sobi, eks tulge tagasi!“ Aitäh, ametnik! Kedagi ei huvitanud ja me raiskasime asjatult 2 tundi, et edasi-tagasi sõtkuda. Hiljem ületasime me piiri 2 korda Foz do Iguazus, kus piiripunktid olid õiges kohas, kuid nad suutsid samuti kõik nässu kerata. Piiri ületades tuleb alati esimesena minna passikontrolli ja siis sõidukeid kontrollivasse punkti. Vahel on keeruline leida õiget kohta, kus oma passi näidata ja sa pead kelleltki juhtnööre küsima. Sa võid kogunisti läbi käia mitu ametnikku, enne kui leida selle õige, kes siis lõpuks kusagil nurga taga, põlve otsas su paberid ära täidab.

Meie natuke üle nädalane puhkus Brasiilias oli mõnus ja me nautisime seda täiega! Maastikut ja toitu eriti. Inimesed on sõbralikud ja avatud ja ilmselt ilma keele barjäärita oleks veel ägedam olnud. Kuigi selles riigi on ka palju asju, mis mulle ei meeldinud, siis kokkuvõtteks on sellel riigil väga palju pakkuda. Ja teistelt kuuldu põhjal on ülejäänud riik sama huvitav kui lõuna. Brasiilia on kindlasti koht, mis on väärt külastamist vähemalt pooleks aastaks. Kõike muud kui igav!

Video leiad siit

South Brazil – photo

Porto Alegre:

IMG_20191205_110551_0IMG_20191205_111535_7IMG_20191205_111655_5IMG_20191205_113311_9IMG_20191205_120734_2IMG_20191205_130152_7IMG_20191205_133532_1IMG_20191205_140549_6IMG_20191205_144117_4IMG_20191205_144259_6IMG_20191205_173612_6

A community garden in the middle of the city:

Veřejné sdílené záhonku uprostřed města:

Aiamaad keset linna:

_DSC0321

Why can’t it work like this in Europe too?/:

Proč to nemůže takhle fungovat i u nás?:

Miks Euroopas ei võiks see selliselt töötada?

IMG_20191205_131603_7

Vegan burger (Porto Alegre has got an extensive alternative scene):

Veganský burgr (Porto Alegre hostí celkem pokročilou alternativní scénu):

Vegan burger (Porto Alegrel on lai alternatiivne valik):

IMG_20191206_111555_5

Hilly countryside with great German descent and influence, 2-3 weeks before Christmas. We found it funny especially how lame can Christmas trees and other decorations get:

Vysočina s pořádnými německými kořeny, 2-3 týdny před Vánocema. Specielně jsme se nasmáli nad místními vánočními stromky a dalšími ozdobami:

Mägine maakoht Saksa mõjutustega, 2-3 nädalat enne jõule. Me leidsime, et see on naljakas, eriti arvestades kui magedad võivad jõulupuud ja dekoratsioonid olla:

IMG_20191206_152314_6IMG_20191206_152333_7IMG_20191206_152452_8IMG_20191206_153637_4IMG_20191206_172553_0IMG_20191206_182005_7IMG_20191207_111538_3IMG_20191207_122154_4

Ruta romantica – a popular route going through this region. The name romantic is related to a lot of flowers along the road. Funny is that there is no single other flower but this one in 2 or 3 colours:

Ruta romantica – oblíbená trasa klikatící se tímto krajem. Jméno romantická se velmi vztahuje k všudypřítomným kytkám podél cesty. Sranda je, že nepotkáte jedinou jinou kytku, než tuhle ve 2-3 barvách:

Ruta romantica – väga populaarne tee selles piirkonnas. Nimi ‘romantiline’ tuleneb lilledest selle teelõigu ääres. Naljakas on see, et seal pole ühtegi teist lille. Ainult see lill 2 või 3 eri värvis:

IMG_20191206_162359_3

The German descend and influence literally erupts in the middle of the Ruta romantica in two neighbouring towns making it a tourist magnet. We were not impressed at all but for locals it seems like real little Alps. To be fair, it might be the only area in the whole of Brazil where snow appears once in a long while:

Německé tradice se třeskutě nahromadily uprostřed této cesty a oblasti, ve dvou sousedních městech, ze kterých je turistická Mekka. Na nás to vážně nezapůsobilo, ale pro místní to dost možná budou opravdu malé Alpy. Je fakt, že to je možná jediná oblast v celé Brazílii, kde se jednou za čas objeví i sníh:

Saksa mõjutused lausa voolavad kahes külas keset Ruta Romanticat, tehes sellest korraliku turistide magneti. Me ei olnud väga vaimutuses, kuid kohalike arvates nägid need välja kui ehtsad Alpid. Kui asu olla, siis see võib olla üks piirkondadest kogu Brasiilias, kus lumi üldse maha tuleb:

IMG_20191206_182027_2IMG_20191207_084958_6

One place did impress us there although the crowds were quite annoying:

Jedno místo se nám tam ale vážně líbilo, ačkoliv nekonečný dav turistů nám nedal vydechnout:

Üks koht avaldas meile muljet, kuigi rahvasummad seal ajasid meid närvi:

IMG_20191207_094712_0_DSC0350_DSC0355

Wonderful canyons and mountains of Santa Catarina:

Prvotřídní kaňony a kopce Santa Catariny:

Imelised Santa Catarina kanjonid ja mäed:

_DSC0367_DSC0393 18.41.35IMG_20191208_094249_2IMG_20191208_100535_3IMG_20191208_111930_0IMG_20191208_120214_6IMG_20191208_153654_0IMG_20191208_165656_5IMG_20191208_170140_0IMG_20191208_171550_8IMG_20191209_053724_0_DSC0462IMG_20191209_161646_7IMG_20191209_162713_0_DSC0485IMG_20191210_091104_9IMG_20191210_091411_1