Paraguai

Kas sa tead üldse midagi Paraguaist? Kedagi Paraguaist? Kedagi, kes on eal käinud? Suurust, pealinna, tähtsust? Võib olla lipuvärve mõnelt jalkavõistlustelt? Ma pidin järgi vaatama, et targem olla. Ainus põhjus, miks me Paraguaisse üldse läksime oli see, et see jäi tee peale pärast Iguazu ja Itaipu külastamist. Plaan oli riiki siseneda Itaipu lähedal idas ning siis sõita läbi lõuna ning lõpetada pealinnas Asuncionis. Ilmselt mitte midagi erilist külastada, kuid vähemalt näha, kuidas riik töötab. Enne minekut me juba kuulsime, et see riik on äärmiselt vaene, väga palav ja väga rahulik (nii rahulik, et endast välja minemine on ebaviisakas).

Esimene linn pärast piiri ületamist oli Ciudad del Este. See polnudki nii vaene (olgugi, et ka vaeseid piirkondi oli), nii palav (sel ajal kui meie seal olime) ja kohe kindlasti mitte rahulik. See linn on tuntud poodlemise poolest. Kohe üle piiri on Brasiilia ja Argentiina, mis ei oleks nii rahvast täis ja rikkad kui poleks Iguazut, mis tõmbab ligi turiste, kes soovivad peale kose külastamist ka niisama aega veeta ja ostlemas käia. On näha, et raha liigub. Kõik 3 linnal on rahvusvahelised lennujaamad, et ikka rohkem turiste ligi pääseks. Ciudad del Estel koske pole, kuid tal Itaipu tamm ja palju odavamad hinnad. Argentiinas on maksud kõigile imporditud asjadele ulmelised. Just nagu Uruguais ja Brasiilias. Paraguais, aga mitte. Lisaks on seal veel madalad palgad, vähem reguleeritust ja sellega seonduvaid kulutusi ning fakt, et see on duty free linn. Pluss võltsistud ja illegaalsed asjad on seal täiesti saadaval ning valitsus isegi ei püüa seda peatada. Ja veel üks kasulik asi on see, et kõik 3 riiki kuuluvad Mercosuri (kuigi Paraguai liikmelisus on viimasel aastal olnud kaheldav), mis lubab kohalikel lihtsalt edasi-tagasi reisida, kasutades kõigest ID kaarti. Just nagu Euroopas on Schengen.

Ciudad del Este linn algab põhimõtteliselt kohe pärast piiri ületamist. Äärmiselt rahvastatud, kõrgete hoontega, igapäevaselt värviliselt valgustatud ja ootamas sinu raha. Lõputus koguses erineva suuruse, kvaliteedi ja välimusega poode. Alustades Apple’ist ja lõpetades odavate t-särkide ja käepaeltega. Poed on isegi keset tänavat. Mõned jalakäijate teed on täisodavaid poode ja inimesi, kes sulle oma kraami äärmiselt ebameeldival moel üritavad peale suruda. Rohkem kui kusagil mujal Lõunas. Peale lõputute poodideon seal ka kasiinod, 5 tärni hotellid (või kas ikka on), luksuslikud korterid jne. See on üks kõige rohkem rahvastatuid, musti (nii psüühiliselt kui füüsiliselt) ja inetumaid linnud, mida me oma elus näinud oleme. Me läksime kohalikku panka, et raha välja võtta, sest see pidavat olema ainuke ilma igasuguste tasudeta välismaalastele. Pikad järjekorrad, Schwarzenegeri välimusega turvamees aga ütles meile, et välismaalased siit raha välja võtta ei saa ning juhatas meid natuke parema välimusega panka, mis oli esimene rahaautomaat, mis lasi meil välja võtta Ameerika dollareid.

Kui me lõpuks autosse tagasi jõudsime, tuli üks vanem meesterahvas juhi ukse juurde ja lihtsalt jõllitas. Ta ei öelnud midagi. Nii kui ma auto käima panin nägin ma tema nägu- paar hammast järel, 1 kunst silm, äärmiselt endast väljas ning oli valmis mulle vastu nägu virutama. Või noh, vastu autoakent. Aken liikuvas vaid natukene tema löögi peale ja kõik. Sellegipoolest oli see veider ja natuke hirmutav kogemus, sest me ei saanud aru, mis just juhtus. Kui me olime juba ära sõitmas, nägime me, et ta võttis taskust välja telefoni ja hakkas kellelegi helistama. Muidugi jäime me ummikusse kohe pärast seda, kuid õnneks niimoodi see lugu lõppeski. Me oleksime tahtnud väikest hoiatust, et kohalik traditsioon on, et sellised inimesed tänavatel „vaatavad su autot“ kuni see on pargitud või näitavad sulle kota, kuhu parkida. Selle eest aga ootavad nad väikest taskuraha. Isegi kui sa pole seda teenust palunud. Nad võiksid vähemalt liiklusveste kanda. Linnas on palju näha kerjuseid, peamiselt teede ääres ning peamiselt Guarani päritolu. Kahjuks on see tavapärane pilt, et paar naist hunnikus lastega istuvad tee ääres ning üks lastest kerjab mööduvaid autosid. Pärast tundi ummikus istumist läksime me Itaipu tammi vaatama.

Itaipu oli üks suur pettumus. Vähemalt minu jaoks. Hannal oli üks kõik. Kõik nägi välja korras, hästi hoolitsetud. Kõik oli tasuta, kui erinevalt Brasiilia poolest, kus sa saad valida 5 erineva tuuri vahel, on sul valikud vaid 2. Tehnilisel tuuril viakse sind tammi sisse, kuid sa pead vähemalt 2 nädalat ette registreerima ilma igasuguse infota internetis. Tavalisel tuuril viiakse sind ainult ühte vaatamiskohta ning sõidutatakse ümber tammi ilma ühegi teise pausi või stopita. Enne sõitu pead sa veel vaatama 20minutilise propaganda video wikipeedia faktidest ilma ühegi alternatiivse või negatiivse vaateta. Nad räägivad sulle, kuidas kõik ümberringi jookseb elektril, mis on siin tõdetud, elektrisõidukid nende kompleksis jne. Olgugi, et 40aastane tuuribuss sõidab vanal diislil. Pluss vee kogus tammis oli äärmiselt väike, mis tegi vaated igavaks. Ilmselt tuleb oodata vihma (talve) hooaega. Nagu ikka, tamm ise nägi välja hullem kui internetis. Palju hullem.

Pärast seda sõitsime me maakohtadesse edela suunas, mis oli äärmiselt lage, roheline ja punane- nagu vähem arenenud piirkonnad Argentiinas, kuid palju punasema mullaga, mis meenutab rohkem Brasiiliat. Peale väikeste poodide ja mehhaanikute polnud seal väga midagi. Kui sul autot ei ole, pead sa kõndima või hobusega sõitma. Paljud müüvad oma enda aia saadusi, mille valikus ja hinnas me olime natuke pettunud. Me olime lugenud, et toit Paraguais on äärmiselt odav ja külluslik. Ei olnud see kumbagi. Tavaline toidupood oli sama kallis kui läänes, kuid valik oluliselt väiksem. Väga vähe asju olid kohalikud. Turugudelt või tänavakauplustelt võid sa leida kohalikud ja odavamat kraami, kuid mitte oluliselt. Võib olla gringo hindade pärast. Ja valik endiselt kehv- arbuusid, paar erinevat sorti melonit, ananassid, banaanid, vahel tomatid, salatid, õunad. Enamus müüvad ainult arbuuse ja võib olla paari teist asja. Nad kõik müüvad arbuuse ja ilmselt hooaja pärast. Hiljem ilmselt võiks oodata mangosid, sest mango puud olid samuti igal pool. Paraguai on täis lehmafarme ja sa ootaksid, et erinevaid tooteid müüdaks ka tänaval, kui väga harva. Põhjus? Ilmselt, sest sotsiaalse ebavõrdsuse pärast ammustest aegadest. 95% põllumaast, mis on enamus kogu maast, on väikse arvu talunike käes. Ja need talunikud ei oota oma õnne, vaid on korrumpeerunud ning teevad koostööd poliitikutega, et oma positsiooni ja võimu hoida ning suurendada. Nii et enamus loomalihast ja piimasaadustest läheb masstoodanguks ning väga vähene maa, mis kuulub vaestele ei kanna rohkem kui neile endile kulub.

IMG_20191220_082955_6

Rahvustoidud näevad välja üsna tagasihoidlikud ja mitte halvad, kuid sa ei tuleks kunagi koju ja ütleks „see Paraguai toit, me peame seda ise tegema!“ Üks omanäoline asi paraguailastel on juust, mis on üsna pehme, valge ning maitseb nagu koore, kollase ja muu juustu segu. See juust sai alguse umbes 100 aastat tagasi pärast sõda, mis tegi ühest rikkamaist ja arenenumaist riigist ühe vaeseima ja vähem arenenuima sellel kontinendil. See juust tehti eesmärgiga, et kohalikel oleks midagi lihtsat, toiteaineterikast ja valgurikast süüa. Nad panevad seda on toitudesse ja võileivale. See on tegelikult päris hea, ei midagi erilist.

Räägitakse, et kohalikud on äärmiselt uudishimulikud välismaalasi nähes, sest neid pole just palju. Ja vahel nad tulevad ja küsivad sinu reiside ja sinu riigi kohta. Tõepoolest, selline oli ka meie kogemus, kui ei midagi enneolematut. Enneolematu on nende terere kultuur. Just nagu mate Uruguais. Nad on nii uhked oma terere kultuuri üle ja rivaalitsevad teiste sarnaste (mate) kultuuridega. Lõppude lõpuks on see üks ja sama, ainult et mate on kuum jook, terere külm. Minu arust sobiks matet näiteks juua talvel ja tereret suvel, aga kuidas soovid.

Enamus teid on kruusateed ning seisus, mida me pole varem näinud. Kiviteed, mis näevad välja vulkaanilise päritoluga, teravad ja kohe kindlasti mitte ruudu või ristküliku kujuga. Tundub nagu selliseks tööks on palju töömehi vaja, kuid mis on siinne tööjõud väärt? Sellel aga sõitmine ei ole nii tore. Siin-seal on näha üksikuid Saksa mõjutustega linnu (ühe nimi on Hohenau). Need linnad nägid natuke paremad välja, sest olid jõululikult kaunistatud. Ei tea kuidas muidu, aga see aasta olid kõik kaunistused prügist, peamiselt plastikpudelitest. Me märkasime ka üldiselt vähem prügi kui näiteks Argentiinas. Meid hoiatati enne minemist, et see riik on äärmiselt palav ja niiske, mis tegi meid eriti murelikuks sääskede ja muude putukate osas. Meil vedas, sest isegi kui oli palav ja niiske, siis kuumarabandust me ei saanud ja sääsed meid ei tülitanud. Üllataval kombel avaliku wifi leidmine oli hulka lihtsam kui varem, olgugi, et mitte alati ja mitte perfektselt töötav.

Ühes linnas oli meil 3 erinevat probleemi autoga. Üks mehhaanik parandas 1 nendest ja saatis meid järgmise juurde ning viimane saatis meid Encarnacioni. Ta andis meile ka oma sõbra kontakti, kes seal elab ja kes räägib inglise keelt ja seega võib olla saab meid aidata. Kuigi tema töökoda oli väga tagasihoidlik, olid kõik tema töölised sõbralikud. Encarnacionis käisime me mitme erineva mehhaaniku juures, sest esimene parandus ei pidanud vastu. Üks mehhaanik ei tahtnud aidata, teine ei osanud, kolmandal polnud aega. Õnneks olid hinnad sõbralikud. Läbi raskuste saime me oma auto korda, isegi gaasi probleemi, mille eelmine omanik nö kaas andis. Me tegime plaani selle inglise keelt kõneleva sõbraga ja sõitsime tema koju. Teel sinna lakkas auto töötamast. Täielikult. Me kõndisime viimase otsa tema koduni ja õnneks tema enda mehhaanik sai meid aidata. See oli laupäeval, nii et me pidime ootama esmaspäeva. Pärast nädalat ja hunnik erinevaid mehhaanikuid saime me lõpuks kõik korda.

Encarnacion on kõige lõunapoolsem linn Paraguais, Parana jõe kaldal. Üle jõe on Argentiina linn Posadas. Encarnacion on ka üks ainukesest kolmest tõelisest linnast riigis Ciudad del Este ja Asuncioni kõrval. Iga üks neist peab olema eriline mingil moel. See linn väidetavalt on neist kolmest kõige ilusam. Ja kui aus olla, siis mõneti see tõesti nii oli. Nüüd oli meil ka eelarvamus Asuncioni kohta- mitte just kõige parem. Linnas on kunstlik rand (olgugi, et see näeb välja nagu päris) ning jõevesi on soe ja üsnagi puhas. Muidugi mõista on see alati rahvast täis, sest merd neil ju pole.

See mehhaaniku sõber, kes meil aitas autot paranda, oli Rootsi-Ameeriklane, psühhiaater ning meie mehhaaniku õe abikaasa. Tema naine oli umbes poole noorem kui ta ise. Ta oli kolinud Paraguaisse oma naise pärast, kuid lootnu, et mingil hetkel saavad nad tagasi Rootsi kolida. Tema hinnang kohalikule poliitikale oli väga halb. Tema vaated just ei ühtinud alati meie omadega, kuid me uskusime tema lugusid kohalikust elust. Paraguaist sai üks vaene ja vähe arenenud riik umbes 150 aastat tagasi, kuid 70-80ndatel kui teised riigid sellel kontinendil võtsid omaks diktatuuri, siis Paraguai võttis omaks korruptsiooni. Ja nii on see siiani, mis teeb nendel vähestel talunikel ja oligarhidel elu äärmiselt lihtsaks. Näiteks kui alustati selle sama ranna ehitamisega, siis vaikis kohalik valitsus ideest jõekaldad üle ujutada. See aga andis eelise jällegi rikastele, kes said nii öelda siseinformatsiooni oma „sõpradelt“. Enne tammi ehitamist elasid jõe kaldal vaesed kalamehed. Kuuldes aga iseinformatsiooni, ostsid rikkad kokku kõik maa jõe kaldal. Ja seda muidugi äärmiselt väikese raha eest. Nad ostsid muidugi ainult selle maa, mis and teadsid jäävat jõe kaldale pärast üleujutusi, et siis sinna uhkeid suvilaid ehitada ja hunniku kasumi eest maha müüa. Eelmised elanikud aga saadeti elama ääremaale ning jäeti üksi. Olgugi, et Paraguai üritab ennast näidata kui ühe suure Guarani kogukonna kaitsjana. Guarani keel on koos hispaania keelega riigikeelteks ning guaraniks kutsutakse ka kohalikku valuutat. Peale selle pole aga mingit reaalselt toetust selle kogukonna taga. Meie Rootsi-Ameerika sõber oli ühinenud mittetulundus ühinguga, mis aitab neid kogukondi rahaliselt ja toiduga. Ta rääkis kuidas ta läks kohalikku valitsusse toidupankade kohta küsima. Tuli välja, et neil on lausa terve suur ladu täis kõike vajalikku, kuid midagi sealt välja ei anta. Miks? Sest mis siis saab, kui me anname neile ja nad tahavad veel? Nii see toit seal laos rikneb. Mitte, et pärismaalaseid teistes riikides paremini koheldakse.

Encarnacionis otsustasime me, et me ei lähe Asuncioni. Ilmselt näeb ülejäänud Kagu-Paraguai välja täpselt samasugune. Loode-Paraguai on küll erinev, kuid see oli liiga kaugel meie jaoks, et see pikk reis ennast ära tasuks. Vähe inimesi ja palju soid, põllumaad, põõsaid ja poolkõrbi. Mõningati õnnelik, mõningati õnnetu riik. Enamus tavakodanikke, kes töötavad või omavad poodi, oma elu üle ei kurda. Vähe kriminaalne ja loodusõnnetusi, kuid mitte just palju, mida vaadata. Keeruline järeldusi teha. Ma arvan, et Hannale väga ei meeldinud. Mulle meeldis vähem kui Uruguai või Argentiina ja Brasiilia madalmaad. Ma saan aru, miks eurooplased, kes tahavad kaduda kas siis õigusorganite või euroopaliku elu eest, lähevad Paraguaisse.

Video siin

Paraguay – photo

Ciudad del Este – taxi:

IMG_20191217_095714_6

No food, no drinks AND no mate or terere. It is not a drink, it is a special category!:

Zákaz jídla, pití A maté nebo terere. To není nápoj, to je extra kategorie!

Ei süüa, ei juua, ei matet ega tereret. See pole lihtsalt jook, see on eraldi kategooria!

IMG_20191217_130821_5

Itaipu – fierce disappointment/silné zklamání/täielik pettumus:

IMG_20191217_134802_6IMG_20191217_140914_2

This ride has got it all! Mercedes, triple one (the more Mercedes logos the more Mercedes!), tinted windows as a touch of modernity, the age as a touch of the history (and financial necessity), flames, Jesus, 5 stars, a bit of a tuning, including a proper racing wing and a “premium” sign mustn’t miss either. Where else to see that than in Cuidad del Este:

Tento vůz je vším! Mercedes, trojitý Mercedes (čím víc Mercedes odznaků, tím víc Mercedes!), zatmavená skla pro špetku modernosti, věk, pro špetku historie (a finanční nutnosti), plameny, Ježíš, 5 hvězd, trochu tuningu včetně závodního křídla a nechybí ani original ochranná známka “premium”. Kde jinde ho spatřit než v Cuidad del Este:

Sellel sõidukil on kõik olemas! Kolmekordne Mercedes (mida rohkem logosid, seda rohkem Mercedes), toonitud klaasid annavad natuke modernsema, vanus aga ajaloolisema välimuse, leegid, Jeesus, 5 tärni, natuke tuunitud, kaasaarvatud korralik rally tiib ja “premium” silt. Kus mujal kui Ciudad del Estes:

IMG_20191217_161235_1

Paraguay hasn’t reached the Iguazu falls by a few kms and it lost maybe even better ones for Itaipu dam, but this area is so rich for that stuff you can go just behind the town of Cuidad del Este and find another splendid falls. Doesn’t compete the other two but it would do in most other parts of the world:

Paraguay nedosáhla na vodopády Iguazú o pár km a přišla o možná ještě lepší vůči přehradě Itaipu, nicméně tahle oblast je na takové věci tak bohatá, že stačí zajít kousek za město Cuidad del Este a najít si další skvělý vodopád. Na první dva jmenované se nechytá, ale ve většině světa by z toho všichni byli paf:

Paraguai on küll mitme kilomeetri kaugusel Iguazu kosest ning ilmselt jäi ilma isegi paremast Itaipu pärast, kuid see ala on nii koskesid täis, et sa võid vaid minna Ciudad del Este linna taha ja leida imelisi koskesid. See ei võistle küll Iguazuga, kuid teiste koskedega maailmas küll:

_DSC0700

Happy princess has got her dream dress. Have not used it ever since:

Spokojená princezna konečně ve svém vysněném úboru. Od té doby netknuto:

Õnnelik printsess sai oma unelmate kleidi. Me pole seda veel kordagi kasutanud:

IMG_20191217_202551_1

Standard car mechanic’s car lift:

Standardní autoservisácký zvedák na auto:

Tavaline auto mehhaaniku tõstuk:

IMG_20191218_162533_3

One typical local dish – vegan version, just two types of cheese and ham:

Nějaké typické místní jídlo – veganská verze, jenom dva druhy sýra a šunka:

Üks kohalik roog- vegan version, kõigest kahte sorti juustu ja sinki:

IMG_20191218_193051_1

Bella Vista last week before Christmas:

Bella Vista týden před vánoci:

Bella Vista üks nädal enne jõule:

IMG_20191219_171947_9IMG_20191219_190327_1IMG_20191219_190402_5IMG_20191219_190944_0IMG_20191219_191043_3IMG_20191219_191135_3IMG_20191219_191250_2

Some local engineering made of whatever sticks or bamboo or rocks you just found behind the village:

Něco z místního inženýrství založeného na kdejakém klacku, bambusu nebo šutrech nalezených za vesnicí:

Mingi kohaliku inseneri töö suvalistest oksadest, bambusest või kividest, mis ta külast leidis:

IMG_20191220_081343_7IMG_20191220_082955_6IMG_20191220_095311_7

Street sales/pouliční stánky/tänavakauplus:

IMG_20191220_081701_3

Encarnacion:

IMG_20191220_183749_0IMG_20191220_184704_7IMG_20191220_185929_4IMG_20191221_161346_6IMG_20191221_161645_8IMG_20191221_172632_4IMG_20191221_172636_9IMG_20191221_172709_9IMG_20191221_172746_2

Fauna (everything small is at least twice as big as in Europe):

Fauna (cokoliv malého je minimálně dvakrát větší jak v Evropě):

Fauna (kõik väikene on vähemalt kaks korda suurem kui Euroopas):

IMG_20191218_082720_4IMG_20191218_152421_3IMG_20191218_155541_1IMG_20191221_180533_1IMG_20191222_093405_2

What the heck is that painting? Especially the third guy in the back:

Co se děje na této malbě? Specielně ten třetí chlap vzadu:

Mis asi see joonistus on? Eriti see mees seal taga:

IMG_20191222_144802_5

Video

Lõuna-Basiilia

Me külastasime ainult väga väikest osa Brasiiliast, lõunat, ja sedagi vaid põgusalt. Kuna Brasiilia on suuruse, rahvastiku ja mitmekülgsuse poolest sama suur kui ülejäänud Lõuna-Ameerika, siis oli tunne ikka nagu oleks täiesti erineva kohaga. Me sisenesime riiki selle kõige lõunapoolsemast piiripunktist, Chuis.

See nägi juba kahtlane välja paar meetrit pärast piiri. Inimesed, poed. Poodi oma kotiga minnes palutakse sul kott jätta kassa kõrvale põrandale, mitte hoiukappi. Kõlab turvaliselt. Hiljem Hanna rääkis, kuidas ta kuulis, et kellelgi oli just selliselt kott ära varastatud ja poemüüjad ei teinud teist nägugi. Ei aitäh!

Ma alustasime kohe oma 500km pikkuse sõiduga Porto Alegre poole, sest me otsustasime, et enne seda pole väga midagi vaadata nii kui nii. Brasiilias on seadus, mis näeb ette, et iga kiirtee tolli juures peab olema ka võimalus valida tasuta tee ümber selle. Samuti kehtib võimalus maksta oma liiklustrahvide eest hiljem, juhul kui sul sularaha kaasas ei ole. Ma leidsin väiksed teed, mis vältisid esimest kiirtee tolli, oma kaardilt ja olin juba valmis kurssi vahetama.  Kõige esimene kruusatee oli nii halvas seisus, et isegi traktorid liikusid aeglaselt ja ettevaatlikult. Kuigi mu kaart väitis midagi muud, oli ilmselgelt tegemist vaid põllutööde jaoks vajalike teedega. Viimane teelõik, mis pidavat meid täpselt tolli taha viima, oli blokeeritud aiaga. Aitäh kaardid! Aitäh seadused! Kuna kohe alguses oli tegemist õudukaga, loobusin ma sellest ideest ülejäänud seal viibitud ajal. Eriti Santa Catarina maakonnas, kus tolle on vähe ja need on üsna odavad. Niisiis, pidime me minema terve tee tagasi esimese tolli juurde, sest paljud kiirteega ühinemise kohad olid ühesuunalised, ning ümber saab pöörata vaid teatud punktides- lisa rada keset kiirteed, kus võib ümber pöörata. Ohutus eelkõige! Kuna meil kohalikku valuutat veel ei olnud, lootsime, et on võimalik tolli eest maksta hiljem nii öelda trahvi näol. Selle asemel nad saatsid meid 50km kaugusele linna panka sularaha järele, mis ilmselgelt sellel kellaajal oli juba kinni. Nii palju siis Brasiilia õigustest ja seadustest. Ja kuigi tollid on mõeldud selleks, et tagada ja hooldada kiirteid ja nende korrasolu, siis mõned teelõigud olid vaid üherealised, millel kiiremini kui 80km/h sõita pole ohutu.

Porto Alegres majutas meid järjekordselt hea inimene. Ja seekord oli tegemist kohalikuga! Tegemist oli väga alternatiivse ja meiesarnase mõtlemisviisiga inimesega, kes tänu oma IT taustale jagas lahkelt ka oma töötavat ja kiiret wifit. See oli esimene kiire ja viperusteta töötav interneti ühendus selle esimese 5 nädala jooksul. Me pidime auto jätma 2km kaugusele, sest öine autode sissemurdmine on populaarne hobi. Kui see ja suured rahvamassid kesklinnas välja jätta, siis polnud meil ühtegi ohutusega seotud muret. Meie majutaja aga rääkis meile hullumeelseid lugusid Riost, Sao Paolost ja Porto Alegrest. Me olime tunnistajaks, et iga äri, kust käis läbi suuremaid summasid sularaha, oli endale palganud lisa turvamehed. Sularaha transportijad ei olnud mitte 2 meest, ära peidetud ja ilmselt kasutamata püstolitega, vaid 4 automaatidega meest hästi relvastatud veokis. Ja kuuldavasti on seal ikka veel gänge, kes üritavaid neid veokeid röövida. Kuid sellisteks tähelepanekuteks pidi vaeva nägema, sest üldjoones jätsid tänavad väga hea mulje. Võrreldes Tšiili ja Argentiina või Uruguaiga leidsime me, et tänavad on palju huvitavamad, rohkem kolooniatest mõjutatud ja puu- ja juurviljad mitmekülgsemad ja suurema valikuga. Mõned kogunisti kohalikud (kohalik Brasiilias tähendab 5000km eemal) ja parema kvaliteedi ning soodsama hinnaga. Miski, mida me kohe kindlasti nautisime. Ainuke asi, mis meid hoiatati mitte osta, oli vein, sest kohalikel veinitootjatel pole õrna aimugi, mida nad teevad.

Meie jaoks suureks probleemiks oli raha. Ma vahetasin kõik oma Uruguai peesod piiri ületades, kuid raiskasin need palju kiiremini, kui ma olin arvestanud. Raha välja võtmine oli kulukas ja vahel isegi võimatu (mingil kummalisel põhjusel). Kaardimaksed olid saadaval peaaegu igal pool, kuid väga tihti ei tahtnud see töötada. Tavaliselt läks makse läbi 4ndal või 5ndal korral. Vahel ei läinud üldse. Ja ma ei olnud ainus. Nad küsisid alati, kas kaart on deebet või krediit. Miks, seda ei tea me siiani. Pärast mõnda aega poest poodi käies avastasime me, et deebet tähendab Brasiilias krediit ja vastupidi. Kas pole mitte loogiline? Selle teadmisega vähenes kaardimaksete probleemid 50% võrra. Ja tavaliselt pidi kassapidaja kusagilt tagant välja otsima mingi erilise kaardimakse aparaadi, mis töötab välismaisete pangakaartidega. Ja hiljem sain ma teada, et sama kehtib hispaania keele kohta, kuid tavaliselt töötasid mõlemad.

Et kõik veel naljakam oleks, pidime me hakkama saama ka keele probleemidega. Ma ei tea, kuidas asi Portugalis on, aga Brasiilias ei räägi mitte keegi inglise keelt. Keegi isegi ei räägi hispaania keelt. Isegi kui nad tunnistavad, et nad räägivad natuke hispaania keelt, siis tegelikult nad ei räägi, ja kui nad ütlevad, et nad ei räägi üldse, siis tavaliselt räägivad nad vähemalt natuke. Kirjapildis näevad need kaks keelt väga sarnased välja, mis aitab vähemalt midagigi aru saada. Kõnes ei saa sa aga mitte midagi aru, sest need sõnad kohe pole üldse sarnased. See kõlab nagu segu erinevatest keeltest ja sa saad umbes sama palju aru kui Ungari keelest (kui sa just sealt pärit ei ole). Auto, credito, internet, ja kõik. Ja muidugi räägivad nad helikiirusel ja murrakutega.

Pärast Porto Alegret hakkasime me vaikselt avastama mägiseid piirkondi, suundudes põhja poole, ja jäädes üsna ookeani lähedale. Ilmselt on see üks kõige huvitavamaid piikondi (peale ranniku). See on ühtlasi ka üks rohelisemaid piirkondi Atlandi tuulte pärast. Ma arvan, et selline maastik jätkub isegi pärast Riot, kuid me sõitsime ainult Santa Catarina ja selle piirkonna pealinna Florianopoliseni. 200km pärast Porto Alegret sõitsime me peamiselt mööda teed, mida kohalikud kutsuvad Ruta Romanticaks. Selle nimi tuleb lilledest, mis ääristavad seda teed. Me leidsime, et see oli väga ülehinnatud ja nimi pigem naljakas, kuid sellest hoolimata oli sõit tore. Maapiirkond on väga mägine ja teed äärmiselt kurvilised. Paljud külad ja linnad on Saksa mõjutustega 19 sajandist. Kaks nendest jäid meile silma, sest nad olid täis Alpi stiilis poode, restorane, hotelle jne. Ja ilmselgelt olid nad enne jõule üle rahvastatud. Peale ühe ilusa kose ei leidnud me seal väga midagi huvitavat. Palju rohkem on aga pakkuda kanjonitel, natuke maad põhja poole, oma koskede ja metsikute metsadega. Mitmed erinevad teed viivad sinna üles, kuid kõik nad on ühed parajad väljakutsed sõidukitele. Pooled teed on kruusateed. Mitte nagu Uruguais, kus ka kruusateel saab normaalselt sõita. Siin on need teed pigem tankidele. Seda me kohe kindlasti ei nautinud. Ja teine halb harjumus Brasiilia liikluses on lamavad politseinikud. Neid on liiga tihedalt ja nad on liiga järsud.

Kuigi mägedes on tüüpilised subtroopilised karjamaad, siis all pigem banaani, riisi ja muud põllud. Banaanid kasvasid kohe tee kõrval nagu mets. Kuigi Santa Catarinal on palju pakkuda, siis peamine on ikkagi rannad, mis on alati liivased, pikad, laiad, peaaegu tühjad. Isegi kuulus Florianopolise rannad olid kaugel üle rahvastatusest. Telkida ja parkida ranna lähedal on üsna lihtne ning lisaks on lähedal palju odavaid söögi ja joogikohti. Erinevalt Uruguais, võib randade vahel näha väikseid mägesid ja üllatavaid vaateid. Linnad on palju mitmekülgsemad kui näiteks Tšiilis, Argentiinas või Uruguais.

_DSC0515

Kuigi midagi üldse üle rahvastatud oli, siis Florianopolise linn. Just nagu Porto Alegre. Navigeerimine oli üsna stressirohke. Isegi keerulisem kui teistes riikides siiani. Peamiselt sellepärast, et autojuhid on hullud, paljusid reegleid ei järgita ja liiklusmärgid on eksitavad. Sa kunagi ei tea, mitu rada on, ja kohalikud teavad umbes sama vähe kui sina. Kangem võidab, eks. Ja millegipärast armastavad nad siin neid ühesuunalisi teid, brasiillased eriti. Süsteem ei toimi loogiliselt (parem, vasak, parem, vasak), vaid täiesti suvaliselt (vasak, vasak, vasak, vasak, parem, parem, vasak). Meil oli eesmärk leida linnast haigla, kus teha oma kolmas marutõvevastane vaktsiin. Tore jälle kõik see läbi teha. Me saime ühelt oma sõbralt kontakti ja haigla, kus see on võimalik. Kontakt ise küsis telefoni teel ainult, et miks meil vaja on, ja rohkem ei vastanud. Otsustasime siis ise haiglasse kohale minna. Pärast 1.5 tundi käte ja jalgadega seletamist saime me konsultatsioonile arstiga, kes nägi väga noor välja, kuid rääkis inglise keelt. Me saime teada, et selleks, et vaktsiini teha, peame me haiglasse ennast registreerima. Tavaliselt nad seda vaktsiini tavakodanikele ei anna, kui sa just ei ole riski rühmas oma töö või muude asjaolude tõttu. Lõpuks saime me selle siiski tehtud, ja tasuta.

Pärast seda suundusime me läände Iguazu ja Paraguai poole. Midagi erilist seal ei olnud. Me otsustasime Iguazut külastada Argentiina poolel ning ületasime piiri jällegi turistirohkes kohas. Piir oli jõgi, ning mõlemad piiripunktid emmal kummal pool jõge. Kuna mõlemad riigid kuuluvad Mercosur ühendusse, siis on piiriületamine üsna lihtne ja riigist väljumist tõendava templi pärast muret tunda pole vaja. Tühi Brasiilia piiripunkt jättis mulje, et tegemist on reede õhtuga ja kui pole vaja, siis ei tööta. Argentiina poolel aga saadeti meid tagasi, sest tuli välja, et Brasiilia piiripunkt on nüüd hoopis teises kohas. Kohas, kuhu mitte ühtegi märk ega viide ei näita. Loogika. Lõpuks siiski leidsime õige maja, kuid olime hädas ukse avamisega. Sees istus ainult üks ametnik, kes andis meile vajalikud templid, kuid vale aastaarvuga. Kui me selle autos avastasime, veenis Hanna mind, et me peame minema tagasi ja õige templi saama. Ametnik võttis oma templi jälle välja ja vajutas vanale otsa. Hanna küsis, kas nii tohib, kaks üksteise otsa, ja ametnik vastas: „Ahh, mul üks kõik. Kui Argentiina poolel ei sobi, eks tulge tagasi!“ Aitäh, ametnik! Kedagi ei huvitanud ja me raiskasime asjatult 2 tundi, et edasi-tagasi sõtkuda. Hiljem ületasime me piiri 2 korda Foz do Iguazus, kus piiripunktid olid õiges kohas, kuid nad suutsid samuti kõik nässu kerata. Piiri ületades tuleb alati esimesena minna passikontrolli ja siis sõidukeid kontrollivasse punkti. Vahel on keeruline leida õiget kohta, kus oma passi näidata ja sa pead kelleltki juhtnööre küsima. Sa võid kogunisti läbi käia mitu ametnikku, enne kui leida selle õige, kes siis lõpuks kusagil nurga taga, põlve otsas su paberid ära täidab.

Meie natuke üle nädalane puhkus Brasiilias oli mõnus ja me nautisime seda täiega! Maastikut ja toitu eriti. Inimesed on sõbralikud ja avatud ja ilmselt ilma keele barjäärita oleks veel ägedam olnud. Kuigi selles riigi on ka palju asju, mis mulle ei meeldinud, siis kokkuvõtteks on sellel riigil väga palju pakkuda. Ja teistelt kuuldu põhjal on ülejäänud riik sama huvitav kui lõuna. Brasiilia on kindlasti koht, mis on väärt külastamist vähemalt pooleks aastaks. Kõike muud kui igav!

Video leiad siit

South Brazil – photo

Porto Alegre:

IMG_20191205_110551_0IMG_20191205_111535_7IMG_20191205_111655_5IMG_20191205_113311_9IMG_20191205_120734_2IMG_20191205_130152_7IMG_20191205_133532_1IMG_20191205_140549_6IMG_20191205_144117_4IMG_20191205_144259_6IMG_20191205_173612_6

A community garden in the middle of the city:

Veřejné sdílené záhonku uprostřed města:

Aiamaad keset linna:

_DSC0321

Why can’t it work like this in Europe too?/:

Proč to nemůže takhle fungovat i u nás?:

Miks Euroopas ei võiks see selliselt töötada?

IMG_20191205_131603_7

Vegan burger (Porto Alegre has got an extensive alternative scene):

Veganský burgr (Porto Alegre hostí celkem pokročilou alternativní scénu):

Vegan burger (Porto Alegrel on lai alternatiivne valik):

IMG_20191206_111555_5

Hilly countryside with great German descent and influence, 2-3 weeks before Christmas. We found it funny especially how lame can Christmas trees and other decorations get:

Vysočina s pořádnými německými kořeny, 2-3 týdny před Vánocema. Specielně jsme se nasmáli nad místními vánočními stromky a dalšími ozdobami:

Mägine maakoht Saksa mõjutustega, 2-3 nädalat enne jõule. Me leidsime, et see on naljakas, eriti arvestades kui magedad võivad jõulupuud ja dekoratsioonid olla:

IMG_20191206_152314_6IMG_20191206_152333_7IMG_20191206_152452_8IMG_20191206_153637_4IMG_20191206_172553_0IMG_20191206_182005_7IMG_20191207_111538_3IMG_20191207_122154_4

Ruta romantica – a popular route going through this region. The name romantic is related to a lot of flowers along the road. Funny is that there is no single other flower but this one in 2 or 3 colours:

Ruta romantica – oblíbená trasa klikatící se tímto krajem. Jméno romantická se velmi vztahuje k všudypřítomným kytkám podél cesty. Sranda je, že nepotkáte jedinou jinou kytku, než tuhle ve 2-3 barvách:

Ruta romantica – väga populaarne tee selles piirkonnas. Nimi ‘romantiline’ tuleneb lilledest selle teelõigu ääres. Naljakas on see, et seal pole ühtegi teist lille. Ainult see lill 2 või 3 eri värvis:

IMG_20191206_162359_3

The German descend and influence literally erupts in the middle of the Ruta romantica in two neighbouring towns making it a tourist magnet. We were not impressed at all but for locals it seems like real little Alps. To be fair, it might be the only area in the whole of Brazil where snow appears once in a long while:

Německé tradice se třeskutě nahromadily uprostřed této cesty a oblasti, ve dvou sousedních městech, ze kterých je turistická Mekka. Na nás to vážně nezapůsobilo, ale pro místní to dost možná budou opravdu malé Alpy. Je fakt, že to je možná jediná oblast v celé Brazílii, kde se jednou za čas objeví i sníh:

Saksa mõjutused lausa voolavad kahes külas keset Ruta Romanticat, tehes sellest korraliku turistide magneti. Me ei olnud väga vaimutuses, kuid kohalike arvates nägid need välja kui ehtsad Alpid. Kui asu olla, siis see võib olla üks piirkondadest kogu Brasiilias, kus lumi üldse maha tuleb:

IMG_20191206_182027_2IMG_20191207_084958_6

One place did impress us there although the crowds were quite annoying:

Jedno místo se nám tam ale vážně líbilo, ačkoliv nekonečný dav turistů nám nedal vydechnout:

Üks koht avaldas meile muljet, kuigi rahvasummad seal ajasid meid närvi:

IMG_20191207_094712_0_DSC0350_DSC0355

Wonderful canyons and mountains of Santa Catarina:

Prvotřídní kaňony a kopce Santa Catariny:

Imelised Santa Catarina kanjonid ja mäed:

_DSC0367_DSC0393 18.41.35IMG_20191208_094249_2IMG_20191208_100535_3IMG_20191208_111930_0IMG_20191208_120214_6IMG_20191208_153654_0IMG_20191208_165656_5IMG_20191208_170140_0IMG_20191208_171550_8IMG_20191209_053724_0_DSC0462IMG_20191209_161646_7IMG_20191209_162713_0_DSC0485IMG_20191210_091104_9IMG_20191210_091411_1IMG_20191210_103616_6IMG_20191210_104723_0IMG_20191210_105306_4IMG_20191210_110246_5IMG_20191210_112042_3

And wonderful beaches and coast of Santa Catarina:

A prvotřídní pláže a pobřeží Santa Catariny:

Ja imelised Santa Catarina rannad ja kallas:

_DSC0515IMG_20191210_135655_8IMG_20191209_121334_7IMG_20191210_163521_7IMG_20191210_163816_8_DSC0542IMG_20191211_120837_7IMG_20191212_115723_8

Flora of Rio Grande do Sul and Santa Catarina:

Flóra v Rio Grande do Sul a Santa Catarině:

Rio Grande do Sul ja Santa Catarina taimestik:

IMG_20191207_100233_4IMG_20191207_100844_9IMG_20191207_101546_8IMG_20191208_145151_5IMG_20191208_145543_1IMG_20191208_165844_0IMG_20191211_122916_0IMG_20191212_104440_2IMG_20191212_170449_4IMG_20191212_170622_6IMG_20191212_170756_1

Around Itaipu:

Kolem Itaipú:

Itaipu ümbrus:

IMG_20191216_163218_0

Let’s spend remaining Brazilian change on some typical food. Ok, what do you have? For this money? Manioc fries and fried (both deep) banana empanada. Try not to get thirsty after that:

Pojďme se zbavit posledních brazilských drobných za nějaké typické jídlo. Tak co máte? Za tolik peněz? Maniokové “krokety” a banánová empanada, obojí z friťáku. Kdo nedostane po tomhle žízeň, má u mě pivo:

Raiskame oma viimase Brasiilia valuuta kohaliku toidu peale. Olgu, mis meil siin on? Selle raha eest? Maniokki friikad ja praetud banaani empanada. Ürita mitte janu kustutada pärast seda sööki:

IMG_20191214_171115_0

IMG_20191214_073224_8Although modern cars and trucks are very common too, you can also find museum not only within the countryside but on international routes too:

Moderní osobní ani nákladní auta tady vůbec nejsou výjimkou, ale prastaré vykopávky se dají potkat nejen u strýce na poli, ale i na mezinárodní dopravě:

Olgugi, et moodsad autod ja veokid on tavalised, võib siin ka leida muuseume nii maal kui linnas:

IMG_20191216_082604_8

Video

Uruguay – photo

Colonia del Sacramento:

IMG_20191120_123728_5IMG_20191120_125635_3IMG_20191120_134841_2IMG_20191120_140234_0IMG_20191120_140446_7IMG_20191120_141158_6

Montevideo:

IMG_20191121_102058_1IMG_20191121_104540_7IMG_20191121_105359_6IMG_20191121_111538_9IMG_20191121_111710_7IMG_20191121_113130_8

IMG_20191121_113718_5

_DSC0203

IMG_20191121_122009_6IMG_20191121_125346_0IMG_20191121_171923_2IMG_20191121_172024_9IMG_20191121_181416_7IMG_20191122_120649_7IMG_20191122_120744_5IMG_20191122_154102_8IMG_20191122_154118_6

Countryside/venkov/maal:

_DSC0234_DSC0237IMG_20191122_163248_4IMG_20191123_113107_9IMG_20191123_113727_1IMG_20191123_113935_3IMG_20191123_115743_5IMG_20191123_153230_0IMG_20191123_153235_8IMG_20191123_153241_7IMG_20191123_162335_2IMG_20191123_172511_0_DSC0238IMG_20191123_172931_0IMG_20191124_082933_1IMG_20191127_112554_7IMG_20191128_144538_9IMG_20191129_121008_1

Punta del Este urban area/souměstí/linnapiirkond:

IMG_20191123_181224_9IMG_20191124_093615_4IMG_20191124_114623_0IMG_20191124_135202_1IMG_20191124_135747_9IMG_20191124_182430_3

This hood is literally named Buenos Aires, founded by a man from BA and flooded by tourists from BA:

Tahle část se doopravdy jmenuje Buenos Aires, založena chlapíkem z BA a zaplavována turisty z BA:

See piirkond kannab nime Buenos Aires, sest üks mees Buenos Airesest asutas selle ning nüüd on see täis turiste just sellest samast linnast:

IMG_20191124_143229_9IMG_20191124_143457_8

I’m not sure about the customs in the other countries around but here kettles have an extra button for an extra option – mate temperature. Boiling is too hot for mate and that is unacceptable:

Nejsem si jist, jak to chodí v okolních zemích, ale zde mají rychlovarky extra knoflík na maté teplotu. Vroucí je moc horká na maté a takle by to teda nešlo:

Ma ei tea päris täpselt, kuidas see teistes riikides käib, aga siin on veekannudel eraldi nupp mate temperatuuriks:

IMG_20191124_171522_2

2 most random bridges I remember, just half an hour from each other:

2 nejpodivnější mosty, co znám, jen půl hodinky od sebe:

2 kõige suvalisemat silda, pooletunni tee kaugusel üksteisest:

IMG_20191124_150018_0

This one in the shape of a roundabout isn’t even a roundabout per say, not even a junction. Just a road suddenly shaped into a round:

Tento je ve tvaru kruháče, ale kruháč to funkčně není, ani křižovatka ne. Má jen dva výjezdy naproti sobě:

Olgugi, et sellel on ringtee kuju, ei ol see ringtee, isegi mitte ristmik. Lihtsalt tee, mis läheb järsku selliseks:

IMG_20191125_175300_0

Roger’s house which he build himself (as a writer, no technician) in the middle of the bush/forest:

Rogerův domek, co si postavil vlastníma rukama (jakožto spisovatel, žádný technik) uprostřed lesů/křoví:

Rogeri maja, mis ta ise ehitas (ta on kirjanik, mitte ehitaja) oma metsa ja põõsaste keskele:

_DSC0258

Erecting his water tower, both trying to pretend we know what we’re doing:

Stavba jeho zahradního vodojemu, oba se snažící dělat jakože víme, o co běží:

Veetorni ehitamine, mõlemad teeme näo, et me teame, mis me teeme:

_DSC0251

Punta del Diablo:   

IMG_20191129_121054_7IMG_20191129_121439_9IMG_20191129_121532_9IMG_20191129_121651_9IMG_20191129_121819_9IMG_20191129_124433_5IMG_20191129_205612_9

This is where we were sent to sleep:

Sem jsme byli poslání spat:

Siia siis saadeti meid magama:

IMG_20191130_101424_4IMG_20191130_103135_0

This is ecoliving/takhle prý vypadá ekobydlení/see on öko elamine:

IMG_20191130_110126_9

And this is classical Argentinian engineering – shower drainage must be at least 5cm above the floor:

A toto je klasický argentinský inženýrink – sprchový odpad musí být alespoň 5cm nad podlahou:

See on tüüpiline Argentiina inseneri töö- duši äravool peab olema vähemalt 5cm põrandast kõrgemal:

IMG_20191203_064207_2

NP Santa Teresa:

IMG_20191203_140227_2IMG_20191203_140705_6IMG_20191203_144855_1_DSC0286IMG_20191203_151935_1_DSC0305

Video

Uruguai

See riik pidavat olema midagi teistsugust. Öeldakse, et seal pole väga midagi vaadata, kliima, loodus, inimesed, standardid ja areng on üsna sarnane Euroopale. Sellegi poolest olime me uudishimulikud ning tahtsime teada, kuidas selline väike riik, ilma ühegi näilise eeliseta, on suutnud ennast oma naaberriikidega võrreldes nii üles töötada. Hoolimata sellest, et inimesed on samamoodi üli sõbralikud ja rahulikud. Me tahtsime oma reisi alustada just siin, et võtta aega kohanemiseks, teha vabatahtlikku tööd, õppida seda riiki ja keelt tundma ning valmistuda Ladina Ameerikaks.

Aga, et meie reis alguse saaks, pidime me sõitma Tšiili, et sealauto osta, ning siis tagasi Uruguaisse sõitma. Nii kui me piiri Rio Urguai ületasime, tundsime me, kui erinev see riik Argentiinast on. Paremini hooldatud ja rohkem Euroopalikum. Maastik meenutas meile vägagi Euroopa Aple, kui välja arvata oluliselt soojem kliima ja mõned puude liigid. Tõsi, maastik muutus selliseks juba Argentiinas Parana jõe ja Uruguai vahel. Kohanimed on naljakad just edelas, kus võib külastada Mercedest, Neuvo Berlini, Nueva Helveciat, ning mis annab ühtlasi ka teada massiivsest Alpi riikide immigratsioonist minevikus. Sellegi poolest on tegemist Ladina Ameerikaga. Siesta aeg võib võtta koguni 5-6 tundi, kuid enamik poed on avatud kella 10 või 11ni (kaasaarvatud nädalavahetustel). Kuigi teed on heas korras, ei tohi liialt sellega ära harjuda, sest varem või hiljem sõidad sa üle mõne muhu või augu, mis pole kohe kindlasti euroopalik. Isegi mitte UK või ukrainalik. Sellised ootamatud ebatasasused võivad su auto teelt välja ajada. Või läheb tuttav sõidutee sujuvalt üle kruusateeks. Uruguais on samuti raske leida inimest, kes räägiks inglise keelt, või hindu asjadel toidupoes (erinevatelt teistest riikidest võib seda kohata ka bensiinijaamades). Kiiruse ületamine on tavaline, kuid kitte ohtlikes mõõtmetes, teed on 20 kilomeetrit järjest sirged ning sa võid kohata jalgrattureid või jalakäijaid ka kiirteedel (kui neid saab nii nimetada). Ja meile suureks üllatuseks meeldib kohalikel hirmsasti grillida, nii aias kui ka linnatänavatel. Igal ajal ja igal pool. Uruguai on kõige kaugemal 21 sajandis sellel kontinendil olles legaliseerinud samasoolise abielu ja marihuaana. Kummalisel kombel aga ei näe viimast väga palju tänavapildis. Ja minu jaoks käige kummalisem oli kohata hulk turvamehi tavalises toidupoes, kes annavad sulle ukse peal teada, et nugadega sisenemine on keelatud, ning paluvad sul seda hoiustada hoiukapis ukse kõrval.

Enamus turiste veedavad oma aja Uruguais just mereääres. Alates Colonia del Sacramentost, mis on Buenos Airesest kohe üle La Plata lahe, kuni Punta del Diablo ja Chuyni Brasiilia piiri ääres. Kuna enamus huvitavaid kohti on samuti selles piirkonnas, siis nii tegime ka meie. Meil oli küll soov minna ka sisemaad uudistama, kuid lõpuks jõudsime me seda teha vaid põgusalt. Colonia on väga kuulus esiteks on see üks sihtkohti lahe ületamisel Buenos Airesest, ja teiseks oma koloniaalse arhitektuuri poolest. Meie muljed olid üsna tagasihoidlikud, ja kohe kindlasti ei soovitaks me eraldi selle jaks sinna sõita. Colonia on lihtsalt üks linn, mis on rohkem turiste täis kui mõni teine sarnane linn, pika liivarannaga. Vesi oli väga soe, aga must. Meie otsustasime sisse mitte minna ja oodata pigem ookeanini. Teisi see must vesi aga ei kõigutanud. Rohkem väga midagi edelas mainimisväärt ei olnud, kuid meile meeldis maakohtades aega veeta.

Montevideo ei ole just kuulus oma arhitektuuri või ajaloo poolest, kuid me nägime neid seal oluliselt rohkem kui näiteks Buenos Aireses või Santiagos. Lääne kaldal on sadam ning ida kaldal kohalikku rahvast täis rannad, mis on üsna kenad. Vesi, sellegi poolest, ei ole ikka veel päris puhas, sest Montevideo on liiga lähedal La Platale. Nagu ikka, maa inimesed räägivad sulle, kui pöörane elu Montevideos on, kuid meie arvates oli see linn sama pöörane nagu iga teine samasuurune linn. Meile ei õnnestunud seekord majutajat leida, seega rand majutas meid. Meil oli ka missioon leida koht, kus ennast marutõve ja tüüfuse vastu vaktsineerida, mis osutus üllatavalt keeruliseks. Kohalikud haiglaid neid süste ei tee, seega pidime me minema erakliinikusse. Esialgu ütlesid nad, et neil neid süste pole, siis et meil on vaja arstilt saada retsept jne. Milline segadus. Oma sõprade abiga leidsime me kliiniku, kus ennast marutõve vastu vaktsineerida, kuid mitte tüüfuse. Loodetavasti Brasiilias, troopikas, on sellega lihtsam. Samuti ei õnnestunud meil leida kanepit (mis on legaalne ja kuna Hannal olid valud, mida oli vaja leevendada, siis tundus see hea valikuna). Mitte midagi. Meil oli keeruline kohalikega kontakti saada. Uruguai valitsus kasvatab ja müüb kanepit ning kohalikud inimesed tarbivad seda, kuid kanepit on võimalik ainult osta kohalikul inimesel apteegist. Välismaalastel legaalset ostuvõimalust ei ole. Tore.

Montevideost sõitsime me edasi maale, kus ei olnud just väga palju midagi vaadata, kuid jättis hea mulje. Enamik maast on põllud või karjamaad ning alati aiaga piiratud, mis tegi parkimiskoha ja varjualuse leidmise üsna keeruliseks. Ühes suvalises külas juhtusime me olema just ürituse ajal, kus kohalikud trummarid keset väljakut marssisid. Kui selline asi Euroopas aset leiaks, siis me eeldaks seda päevasel ajal, siin räägime me umbes kella 10 ajal õhtul. Me olime juba hambaharjad suus valmis kohe kohe magama minema, kuid me trummipõrinat kuulsime. Sealt edasi käisime me kahel väiksel matkal, millest ühel me suutsime ära eksida ja teisel keelati meil siseneda, sest kell oli juba pärast 15. Teisel matkal lugesime me veel tahvlilt, et iga inimene peab kaasas kandma vähemalt 1 liitrit vett ja mobiiltelefoni, kandma jalas häid matkasaapaid ja igal alla 7aastase lapse peab olema kaasas vähemalt 1 täiskasvanu. See küngas oli 300 meetrit! (Vähem kui Munamägi!)

Kõige populaarsem kant Uruguais on aga kagu, kus asub Punta del Este, mis on moodustatud erinevatest väikestest küladest ja linnadest selle ümbruses. See linn on isemoodi. Ma pole kunagi varem näinud, et ükski linn keskenduks nii palju uusarendusele ja ehitaks ühesuguseid 5-15korruselisi maju üksteise otsa. Need võiksid olla korterid, kontorid jne, kuid kõik on ehitatud vaid suvekorteriteks turistidele. 9 kuul aastas seisavad need täiesti tühjana. Enamik turiste on Argentiinast ja Brasiiliast, kelle jaoks see koht on kultuslik. Nad käivad seal igaal aastal, samas linnas, samas majas, samas toas. Kui sa oled säästurežiimil, siis on sul valida vaid korterid linnast väljas või üürida koht vaid märtsist detsembrini ja siis kolida telki või autosse. Nad ehitavad uusi maju lihtsalt selleks, et neid 2 kuuks välja üürida. Kogu see süsteem on isegi vähem mõistetavam kui sa oled Brasiilia randu näinud, sest siis ei leia sa ühtegi põhjust, miks nad peaksid oma puhkused Uruguais veetma, kus on halvemad rannad, külmem, rohkem rahvast täis ja kallim. Argentiina on küll suur riik, kuid nende rannad on kindlasti kehvemad ja külmemad. Kuni Punta del Esteni nautisime me pidevalt 35kraadiseid päevi, kuid siis kukkus see kolinal alla, sest see ei ole kohe kindlasti Uruguai kevadilm. 35 kraadi on rohkem sobilik kesksuveks.

IMG_20191124_135747_9

Selle linnaosa lõpus majutas meid üks Saksa-Moldova perekond, kelle lapsed (4 ja 2aastane) rääkisid, või vähemalt mõistsid, soravalt 4 keelt (saksa, vene, hispaania ja inglise). Ja nagu välja tuli, siis 5aastaselt hakatakse neile koolis ka portugali keelt õpetama. See oli üks meie suurimaid šokke. Laste vanematel oli aga palju lugusid, mida meiega jagada, sest nad olid väga kogenud nii Couchsurfingus kui ka hääletamises. Nad isegi aitasid mingeid üritusi ja veebilehti organiseerida ja rajada. Sealt edasi saatsid nad meid 2 oma sõbra juurde.

Pärast Punta del Estet sõitsime me üsna kohe ühe nende sõbra juurde. Sakslane, kes elab keset metsi ja põõsaid oma 8 hektarisel maal täis jõgesid, linde, madusid, metssigu ja naabritest gauchode (Lõuna-Ameerika kauboi) juurest põgenenud lehmi. Ja tema ainukeseks ühenuseks tsivilisatsiooniga on väga halb kruusatee ja andmeside. Ta ehitas omale mudast ja puidust maja ning oli just parasjagu alustamas uut projekti. Kuna me tahtsime vabatahtlikku tööd teha nii või teisiti, siis pakkusime me talle oma abi tema uues projektis. Väga sobilikult oli uueks projektiks veetorni ehitamine, mis tuleb välja, et on üsna tavaline siinkandis. Igal majal on oma veetorn- plastik veepaak palkide otsas. Kuigi tegemist on sakslasega, siis ta võttis väga sujuvalt kohalikud standardid omaks, nii et ettevalmistuse või ohutuse pärast väga palju me muretsema ei pidanud. Ülejäänud ajast tema juures veetsime me looduses mõnuledes, elust rääkides ja süüa tehes.

Sealt edasi sõitsime me üles piiri äärde, Punta del Diablosse, mis on üsna mitmel viisil Punta del Este vastand. See on väike, rahulik, väikest ühekordsete majadega, organiseerimata ja tähistamata randadega, kuid sellegi poolest turistlik- palju seljakotiga rändajaid, alternatiivsete vaadetega inimesi (nagu meie, ainult rikkamad). Selle linna/küla lõpus jätkusuutlikus ja keskkonnasõbralikus majutuskohas võtsime me vastu oma esimese korraliku vabatahtliku töö. See majutuskoht, mitu iglukujulist majakest, oli rajatud just mere ja metsa lähedale. Me olime valmis õppima rohkem öko-elamisest, kohalikust kultuurist jne.

Esimesel päval öeldi meile, et lõdestuge ja nautige, õppige natuke seda kohta tundma. Meile näidati natuke ümbrust ja pakuti ühte iglukujulist majakest ööbimiseks (ainuke, mis ei olnud puidust, vaid plastikust). Ta pakkus, et meie tööks võiks olla seal ööbimine, et välja pakkuda kuidas seda kogemust külastajatele paremaks muuta. Õhtul otsustasime siis sinna magama minna, kuid nägime põrandal suuri sipelgaid ringi vuramas. Me mõlemad väga putukaid ei salli, ja otsustasime seega tagasi autosse kolida. Hommikul tuli aga omanik meie juurde ja palus meil lahkuda, kuna me polevat eelneval päeval tööd teinud. Kuigi see oli käsk just temalt endalt. Võib olla oli see kanep, mis rääkis. Me suutsime ta ümber veenda lihtsalt talle meelde tuletades, et need olid tema sõnad, et me alustame homme. Ta palus vabandust ja andis meile tööülesandeks selle sama iglukujulise maja koristamise harja, vee ja mürgiga. Nii kui me aga tekiserva tõstsime, leidsime me voodist hunniku mune täis sipelgapesasid. Koha omanik lihtsalt käskis meil see ära koristada. Mina andsin alla ja Hanna tõestas ennast ja tegi asja ära. Aga enne palusime me omanikul vaatama tulla, millega tegu. „Uskumatu! Eii! Uskumatu! Mõtle, kui am oleks siia mõne külalise saatnud!“ Häbematu. Selle hetkeni talle veel meeldis, et ma seal kui tsiviil insener olin ja ta palus mul talle nõu anda puitehitiste kohta (tähendab kõveraid palke ja bambust naelutada ja kokku kruvida nii, et see vähemalt paar aastat vastu peaks). Ma andsin talle paar nõuannet ja olin valmis seda veel tegema, kuid talle need ei meeldinud ning sellest hetkest alates me ainult värvisime ja koristasime. Pärast 5 päeva ilma mingisuguse huvita oma töösse, kultuurilise või keelelise kogemuseta leidsime me, et see koht pole kohe üldse öko ega jätkusuutlik. Meile ei pakutud ei alternatiivi selle öö eest, mida me seal iglus veeta ei saanud, ei toitu, ainult tühi köök ja wc. Nad ei tulnud kordagi meiega rääkima (kui just polnud vaja). Me otsustasime lahkuda, sest me poleks saanud olla rohkem pettunud kui me juba olime.

See rand, kus lähedal me olime, oli aga väga lahe. Olgugi, et ei olnud 35 kraadi, oli võib olla 15 ja tuuline, ja sa ei näinud just palju inimesi vette minemas ilma kalüpsota. Mets seal samas lähedal läks sujuvalt üle subtroopiliseks džungliks. Naljakas, kui kiiresti lähevad istutatud eukalüptuse metsad ja põllud üle looduslikult metsikuks džungliks, kus on väga lihtne ära eksida. Üldkokkuvõttes aga ei midagi erilist. Kõige ägedam hetk oli ilmselt kui me kapibaarat nägime. See oli kerge šokk, kuid 100 kilomeetrit edasi Brasiilias võis neid näha hunnikute viisi vabalt elamas.

Kõige viimane peatus Uruguais oli Chuy, „duty free“ linn. Inimesed isegi kaugematest piirkondadest sõidavad sinna, et osta sissetoodud tooteid, kütust jne. Kuna see on piiril, siis on tegemist kaherahvusliku linnaga. Linna keskel on üks suur väljak, kus ühel pool teed on Brasiilia poed ja turud ja teisel pool Urguai. Lisaks mõistlikele hindadele leidsime me lõpuks ka kvaliteetasju, mida me mujale ei leidnud. Me ostsime näiteks autosse külmkapi, sest eelmine ei töötanud. Mis sellega juhtus, sa küsid? Eelmine omanik ei tahtnud seda 12V laadida ja kuna tegemist oli osavate kätega, siis leidsid nad juhtme, mille andis pärast natukese lõikamise abil seina ühendada (220V). Pole probleemi!

See oli meie 2-3 nädalat Uruguais. Meil ei õnnestunud väga kohalikega ühele lainele saada, meie majutajad olid Euroopas ja Argentiinast, me ei suutnud oma hispaania keelt väga soravaks timmida, me ei leidnud midagi väga erilist, kuid meile meeldis. See koht on kallis ja vahel on raske aru saada, kas hinnad on Uruguai pesodes või US dollarites, kuna nad kasutavad sama sümbolit hinna ees. Ja mis kõige olulisem, kohalikud on hullud oma matega.

Video leiad siit

2 Euroopa maakat Lõuna-Ameerikas

Pärast kahte väga pikka aastat säästmist ja Hanna magistrikraadi lõpetamist jõudsime me lõpuks oma unistuste reisini Ameerikates (Põhja-, Kesk-, ja Lõuna-). Eelnevalt oleme me ainult reisinud Euroopas, kuid mitte kaugemal. Sügisesest Eestist oktoobri lõpus lahkudes saabusime me Argentiina kevadesse, mis temperatuuride poolest meenutab pigem Eesti vägagi sooja suve. Need kaks nädalat uue kliimaga harjumiseks olid liiga vähe.

Meie esimene peatus oli London, kust läks meie lend Buenos Airesesse. Olles äsja just Inglismaa tolmu jalge alt pühkinud, ei olnud see just meie unelmate sihtpaik. Tasapisi hakkasime aga juba siis tundma Ladina-Ameerika iseärasusi: lennujaama piirikontrollis küsiti mult lisaks ID kaardile ka passi, mille ma pidin kõigi oma asjade alt seljakotist välja õngitsema. Igas valuutavahetuspunktis seisis umbes 4-5 inimest, kuid ühtegi klienti silmapiiril näha ei olnud. Lisaks avastasime me Londonis valuuta vahetuskursse, mida pole enne näinud. Müügi ja ostu väärtused erinesid mõnes valuutas kogunisti 40-60%. Sim kaarti ostes aga märkasime, et eelnevalt tuntud 99 penni maksnud kaardid on nüüd väljas 20 naela eest. Midagi, mida ootaks arengumaades.

Buenos Airese rahvusvahelises lennujaamas inglise keelega aga jäädakse hätta. Valuutavahetuspunktides töötavaid ametnikke oli kõigest 1, kuid talle olid seltsiks 2 relvastatud turvameest. Ja erinevalt Inglise omadest, seisis nende putkade järjekorras hunnikute viisi inimesi. Sim kaardi ostmine läks üsna muretult. Sul tuli kõigest näidata oma passi ning valida oli vaid 1 pakett ja 1 variant. Passi näitamisega me harjusime lõpuks ära toidupoodides, kus seda küsitakse iga kord kui sa kaardiga maksad.

Argentiina on hetkel väga odav. Viimatised majanduslikud probleemid ja kõrge inflatsioon on sundinud argentiinlased lõpetama välismaale reisimise ning soosib pigem kõiki muumaalasi. Meie suureks üllatuseks olid rongid väga odavad. 700km Cordoba linna maksab kõigest 10 eurot (kuid võtab umbes 13 tundi aega) ja paar peatust linnavahel on 10 eurosenti.

Buenos Aires on suur, kuid äärelinn on tohutu. Ilmselgelt ei olnud meil aega terve linna jaoks. Minu isiklik mulje oli ¨nagu oleks Musta mere ääres¨. Erinevalt Euroopa linnadest, polnud seal väga midagi ajaloolist. Enamus tänavaid on sirged ja üsna samasugused. Lõputud paneelmajad. Me tulime siia ootustega näha Lõuna-Ameerika Pariisi ja me pidime pettuma. Ma ei ütleks, et seal on väga midagi vaadata ja kindlasti ei tasu sinna  reisida üle ookeani lihtsalt selle pärast. Õnneks meie ka seda ei teinud.

Majutuseks valisime me kohe alguses Couchsurfingu. Meie jaoks oli oluline kohaliku elu, süsteemi ja inimeste tundma õppimine. Kuigi nüüd sellele tagasi vaadates, tundub, et meil läks õnneks, et üldse koha noorte inimeste majas leidsime. See oli 2-korruseline maja, kus noor paar elas all, tüdruku isa üleval, ning tüdruku ema kõrval majas. Majade vahetus läheduses oli veel kolmas hoone, kus tüdruku lahutatud vanemad koos poodi pidasid. Äge oli see, et tüdruku ema oli samuti Couchsurfingus ning meie kohaloleku ajal majutas ta üht saksa paari, kes samuti just alustasid oma Lõuna-Ameerika reisi. Teisel õhtul sõime me kõik koos õhtusööki- empanadas, mis on väga populaarne eine üle kogu riigi.

Et lennujaama jõuda tuli meil võtta rong ja buss. Linnarongides näeb kohalikke väga veidraid asju müümas ja kitarri mängimas. Me suutsime valida veel nii hea koha, et pillimäng toimus täpselt meie kõrva ääres. Buss aga ei peatunudki lennujaamas nagu pidi ning me pidime 3 km kotid seljas tagasi kõndima. Meile öeldi, et see on uus lennujaam sõjaväe vanal lennurajal. Kohale jõudes nägime me terminali, mis nägi välja nagu spordihoone riietusruum. Lennurada oli rohtukasvanud ja lapsed mängisid lennuraja ääres jalgpalli. Ei mingeid karme reegleid inimeste või kottide läbiotsimisel. Inimesed ootasid oma lendu õues muru peal.

Santiago rahvusvaheline lennujaam Tšiilis on suur ja uhke, kuid on peaaegu võimatu wifit või inglise keelt kõnelevaid töötajaid leida. Tavaline linnatransport sinna ei lähe, kuigi lennujaam on üsna linna lähedal. Nagu ikka, spetsiaalne buss linna maksab umbes 3x rohkem, kuid on vähem mugavam kui liinibuss.

Meie aeg Santiagos juba algas sekeldustega. Me saabusime reede pärastlõunal ja pidime minema linna teise otsa. Me ei saanud päris aru, kuidas ühistransport töötab, kuid üks kohalik lennujaamas ütles, et ühistransport töötab nagu tavaliselt. Kui me aga linna jõudsime, tuli välja, et kõik võimalikud asutused on kinni, kaasa arvatud ühistransport. Olime jõudnud täpselt reede õhtuse protesti ajaks. Ei liikunud seal ei ükski buss ega metroo. Üks vanem meesterahvas, kes meie kõrval väikese laua taga istus, hakkas meiega rääkima. Inglise keeles ja puha. Ta ütles, et bussid sõidavad, aga mitte kesklinnas. Sujuvalt läks ta üle aktuaalsetele teemadele ning hakkas seletama, kuidas ta üritab noori protestijaid peatada. Mitte, et me ei oleks tema seisukohtadega nõus olnud, kuid see polnud aeg ja koht, et seda arutada. Me olime võõras linnas ja juba hakkas pimedaks minema. Kui me lõpuks tulema saime, tuli välja, et bussipileteid bussis ei müüda ja selleks on hoopis vaja kaarti, mille saab ainult metroost (mis on suletud). Mõtlesime peas juba välja, mida kõike bussijuhile öelda, kuid nähes kümneid teisi inimesi lihtsalt bussi sisse ja välja hüppamas, unustasime selle sootuks. Meie sihtkoht oli natuke kahtlane naabruskond, kuid mis oli väga rahulik ja vaikne. Meie majutaja elas veel väravaga suletud alas, mis seetõttu oli äärmiselt ohutu. Meil oli jällegi suuepärane kogemus Couchsurfinguga. Meie majutaja rääkis väga head inglise keelt, ning oli samuti hüdroinsener. Seda nüüd küll iga päev ei juhtu! Nii muuseas mainis ta, et tema majas on palju skorpioneid (kui sa vaid oleks Hanna nägu näinud), kuid nad ei ründa, hüppa, roni, ega ole mürgised. Tuleb vaid oma jalanõusid, riideid ja kotte enne kasutamist kontrollida. Kahjuks ei näinud me ühtegi. Järgmisel hommikul nägime me hoopis ühte ämblikku, kuid seegi polnud mürgine. Tšiili tundub selles suhtes olevat üsna hea alguspunkt lääne turistidele. Kuid me saime ka juba tunda Tšiili natukene hirmutavamat poolt. Ühel lõunal süüa tehes kuulsin kummalist mürinat. Mürin läks muudkui suuremaks ja suuremaks, kuid ühtegi masinat ma aknast lähenemas ei näinud. Mürin läks seejärel sujuvalt üle kergeks värinaks või vappumiseks. Hanna tegi veel nalja, et see on maavärin. Pärast põgusat naeru saime aru, et see ongi maavärin ning ruttasime kiiresti majast välja. Jah, tegemist oli üsnagi väikese, kuid vägagi tuntavata maavärinaga. Majast välja vast poleks pidanud jooksma, aga see oli meie esimene maavärin. Mida muud me teha oskasime?

Vaatamisväärsuste koha pealt oli Santiago sama pettumustvalmistav kui Buenos Aires. Kui välja arvata pilvelõhkuja ja Andide mäed, siis polnud seal väga midagi vaadata. Võib olla Santa Lucia mägi kesklinnas, kuhu meil õnnestus vaid ühel päeval korraks minna, kuna tavaliselt oli see samuti protestijate valduses. Kuigi linn ise pole midagi vaatamist väärt, on see üsna eriline selle poolest, et see on väga kuiv. Kui sa tahad oma aias rohelist muru näha, tuleb sul seda ohtrasti kasta. See tähendab ka seda, et kella 11-18 on üsna raske jalgsi ringi liikuda, sest kuumus on lämmatav.

Meie teine majutaja oli grupp noori õpetajaid, kes olid väga protestimeelsed. Iga päev pärast tööd läksid nad tunniks välja meelt avaldama. Nende meeleavaldused olid aga palju rahulikumad kui need, mis kesklinnas aset leidsid. Iga üks haaras kaasa mõne pilli ning mängis lihtsat rütmi ta ta tatata. Inimesed jäid tänavatele seisma või ühinesid autopasunaga. Noored kasutasid seda kui võimalust kohata samameelseid inimesi, kellega hiljem koos õhtust süüa, kokku lüüa või suitsetada.

Meie eesmärk Santiagos oli aga auto osta, sest igal pool mujal tundus see liiga keeruline ja aeganõudev (kui mitte võimatu). Esmaspäeva hommikul läksime me koos agentuuri, mis on spetsialiseerunud autoga reisimisele. Pärast kuude pikkust ebaõnne õnnetust meil siiski auto leida. Eelmised omanikud olid prantslased, kes jätsid terve hunniku asju autosse. Näidikul seisab 370k km 20 aasta peale ja loodetavasti see Toyota suudab veel 200k km. Roolivõimendit sellel autol ei ole ja ma tahaks näha, kuidas Hanna seda pargib. Isegi mul on võhm väljas. Kahjuks tuli välja, et see oli kõigest kerge osa pikas kadalipus. Nüüd tuli hakata paberiasju ajama. Pabereid, mida on palju, mis maksavad palju, ja mille ajamisel keegi väga inglise keelt ei räägi. Ilma agentuuri, tuttava või eelmiste omanike abita oleks see olnud üks suur nali. Eriti arvestades, et protestid jätkusid, mis tähendab seda, et 2 tunni töö saab tehtud umbes 2 nädalaga.

IMG_20191105_161603_4

Lõpuks saime me paberid aetud ning nüüd on meil kaasas üle 8 dokumenti, mis lubavad meil selle autoga sõita ja piire ületada. Lõplik omaniku tõend aga tuleb alles 3-8 nädala pärast- lihtsalt üks kood paberil, mis lamineeritakse. Välimuse poolest tundub, et 6-aastane suudaks selle järele teha umbes poole tunniga, kuid ametnikel võtab kuu või 2. Ja seda ilma protestideta.

Teine nädalavahetus Tšiilis polnud meil väga midagi teha, kuna ootasime agentuuris paberite järgi ja otsustasime seega linnast välja Maipo orgu minna. Me lahkusime linnast üsna hilja ja plaanisime öö veeta tee ääres. Keset ööd aga kuulsime koputusi autoaknale. Kohalik politsei küsis meie dokumente ja väitis, et see piirknd on liiga ohtlik siin parkimiseks ja öö veetmiseks. Meie õnnetuseks polnud meil veel auto pabereid ja kui need politseinikud oleks vaid natuke veel surkinud, oleksid nad sellest ka teada saanud. Õnneks väga väga halb hispaania keel päästis meid. Sellest hoolimata ei saa me siiani aru, miks nad väitsid, et see piirkond oli ohtlik. Järgmisel päeval pakkus üks kohalik talunik meile oma aias varjualust, sest päikese käes oli lihtsalt liiga palav. Esmaspäeval saime me lõpuks kõik vajalikud paberid kätte ning kihutasime juba Argentiina poole. Meil oli plaan mõned asjad autos ära parandada ja lisaks muretseda. Sest Tšiili, eriti Santiago ja selle ümbrus, on meile üllatuseks  väga kallis. Samuti ei vastanud tõele väide, et Tšiili teed on väga heas korras. Ma poel kindel, millised on ameeriklaste standardid, kuid eurooplaste jaoks ei olnud see kindlasti ’väga hea’. Isegi ukrainlased ei oleks sellega rahul olnud. Tšiili teed on väga auklikud. Ja mitte ainult. Sa hüppad pidevalt autos üles-alla nagu seilaks merel. Vahel näed sa seda ette tulemas, vahel mitte. Nagu ülejäänud infrastruktuur saksa või jaapani perfektsionism on siin üks suur utoopia. Korralikku dušši või toaletti meil samuti ei õnnestunud leida.

Sellised olid meie esimesed 2 nädalat. Üsna stressirohked ja mitte nii nauditavad, kuid selle eest huvitavad. Mõned teist ja meie ise ka tõime juba enne reisi välja, et see saab olema üks korralik proovikivi meie suhtele. 24/7 terve aasta koos olla paneb igasuguse suhte varem või hiljem proovile. Isegi, kui eelnevalt on juba läbi elatud nii mõndagi. Nüüd ma võin öelda, et see tuli pigem varem. Esimesest päevast alates, kui aus olla. Loodetavasti on see vaid stress.

Vaata meid ka Youtubes