Argentiina

Väljaspool Buenos Airest sõitsime mee esimesena Aconcaguast üle terve riigi Paranasse ja Uruguaisse. Ilma tuuleta oleks iga km meie jaoks liiga palav. Tuulega ja kahe km kõrgusel merepinnast oli ilm soe või isegi külmavõitu. Muidu on kuivas läänes +35 ja niiskes idas +30 ja troopilised ööd. Seal võib näha, kuidas kliima järkjärgult ülikuivast Andidest täielikult niiskeks Paranaks muutub. Cordobast idas võib igal pool näha kuulsaid veisefarme, läänes aga kuulsat pampat. Millegipärast kujutasime me pampat ette palju rohusemana, kuid tegelikult oli seal rohkem põõsaid, mis võivad ulatuta kolme meetri kõrguseni ja peita kohalike farmerite majad, isegi kui need on saja meetri kaugusel. See näeb välja nagu poolkõrb. Me veetsime seal ühe öö ja erinevalt kõrbest oli öösel täiega palav ja me nägime hunnikute viisi erinevaid putukaid. Ma pole päris kindel, mida nad sellises kohas otsivad, aga nad on üks tõeline nuhtlus.

Ainuke erand asub keset riiki, Cordobast edelas, kus maastik näeb välja nagu pampa, aga seal elab palju rohkem inimesi. Selles piirkonnas on väga populaarne müüa tee ääres isetehtud asju. Just nagu mujal mägedes. Kõige rohkem müüakse oliivi õli, 2USD/l, ja mett, 1USD/kg. Jumal tänatud, et me ostsime kõik Mendoza lähedalt topelt hinnaga, nagu turistidele kohane.

Me tahtsime peale võtta hääletajaid, aga me ei näinud kedagi kuni mägedeni. Siis võtsime me peale ühe naise ja viisime ta poole tunni tee kaugusele. Tuli välja, et tal on kasutaja Couchsurfingus, ja ta kutsus meid enda juurde, olgugi, et ta rääkis ainult hispaania keelt. Pärast seda leidsime me veel ühe Couchsurferi linnas nimega San Fransicso. Esialgu tundus, et tegemist on suurema külaga, kuid kaardi järgi saime me teada, et tegemist on hoopis 75k linnaga, millel on isegi oma ülikool. Meie majutaja elas ülikoolist 5min kaugusel ja see hoone nägi välja nagu lasteaed. Sellegipoolest oli meil seal tore.

IMG_20191118_191621_0

Pärast seda ületasime me Parana jõe, mis on küll suur, kuid must. Me käisime esimest korda autoga mehhaaniku juures ja siis ületasime Uruguai jõe Uruguai ja Argentiina piiril.

Tagasi Argentiinasse läksime me kõige kirdest Misione provintsist. Seda piirkonda kutsutakse selliselt, sest 17. ja 18. sajandil migreerus sinna hulgaliselt Jesuiite. Me tulime seda kaudu, sest me tahtsime minna Iguazu rahvusparki. Tee sinna oli üks parimaid, kuni rahvuspargini, siis muutus tee üheks halvimaks. Seal nägime me ka ühtesid oma elu hullemaid torme.

Iguazu kosed olid üks kolmest peamisest põhjusest, miks me tahtsime seda kontinenti üldse külastada. Olgugi, et kosed ise on imelised, siis üleüldine kogemus on minu arvates ülehinnatud. Mõned inimiesed väidavad, et see koht on lausa väärt mitmepäevast külastamist, aga see ei ole. See on lihtsalt üks kosk, ja kõigi vaatenurkade kogemine võtab aega maksimum pool päeva. See on ehitatud massiturismi jaoks. Sa võid osta tavapileti või ekskursiooni, kus sind viiakse kose alla või helikopteri sõidule. Muidugi on pargis sees ka suveniiripoed, mis müüvad tavalist sodi. Me leidsime seal ühe paremini töötava avaliku wifi.

Väljas on sildid ja nad ise väidavad, et tegemist on keskkonnasõbraliku kohaga ja piletitulu läheb looduse säilitamiseks, olgugi, et turiste transporditakse rongiga, mis töötab diislil, prügi ei sorteerite ja prügi lendab ringi terves pargis. Peamiselt läheb piletitulu uusarendusele, et rohkem turiste meelitada. See tähendab ka rahvusvaheliste lennujaamade rajamist mõlemale poole koske. Lisaks kulub raha ka energiat tootvatele korporatsioonidele, kes tahavad sinna tammi ehitata ja keda püütakse sellest orust sellepärast eemale hoida. Kummalisel kombel on neil raha, et uusi teid ja sildasid ehitada, kuid mitte raha, et vana konstruktsioone ära viia. Niisiis kõnnid sa üle kose ja all on näha vanu roostetanud konstruktsioone. Üldiselt on need kosed ägedad, kuid ma ei läheks sinna enam kunagi tagasi.

Kui me Puerto Iguazu linnale läenesime, oli seal tee peal üks politsei kontrollpunkt, kus nad suvalisi autosid (ainult mõnesid, huvitaval kombel) peatuda palusid ja linnamaksu küsisid. Kogu see süsteem nägi väga veider välja. Seal ei olnud ei ühtegi märki üleval, ega kusagil seda ei mainitud. Ta rääkis alguses inglese keelt, ütles, et kaardimakse vairianti pole ja ainukesed variandid olid maksta kohalikus sulas, Brasiilia või USA sulas, olgugi, et teises valuutas makstes pidid sa umbes 40%-140% rohkem maksma. Kui ma hakkasin tema töös kahtlema, siis järsku ta enam inglese keelt ei rääkinud ja ütles lihtsalt, et kui mul on problem, siis politsei teeb meile põhjaliku ülevaatuse. Ja sellele lisaks, ühes bensukas küsiti mult 4% peale, sest ma tahtsin kaardiga maksta.

Hiljem umbes jõulude ajal tulime me jälle Argentiinasse tagasi, üle Parana jõe, Posada linna. Me leidsime ainukese väikese ranna, kus ennast jahutada, et siis linnast sim kaarti ja sularaha minna tooma. Isegi suured rahvusvahelised firmad peavad oma siestadest kinni. 4 ja pool tundi pole problem. Nalkal kombel teisel pool piiri, kus on veel kuumem, nad siestasid ei vaja, aga siin küll. Ainuke positiivne asi selle juures on, et siis nad on õhtul kauem lahti. Nad andsid mulle sim kaardi ja puha, aga ametlikus poes raha sinna peale panna polnud võmalik. Selle asemel pidin ma minema kummalisse kisokisse, mis müüs ajalehti, sigarette ja lotot.

Õnn jõudis lõpuks minuni, kui ma sularaha tahtsin minna võtma. Kuigi dollari aeg peaks möödas olema, siis ma leidsin ametliku vahetuspunkti, mis pakkus 10% rohkem kui vahetuskurss. Aga kahjuks olid nad kinni, nii et ma pidin minema mitteametlikku vahetuspunkti, ehk 1 ruum, kus istusid suvalised kutid, kasutati taskuarvutit ja kus keset lauda oli karp sularaha, just nagu mafia filmides. Nad pakkusid mulle 20% rohkem dollareid ja 12% rohkem eurosid kui kurss. Ma oleks juba õige kursiga ka rahul olnud.

Sealt edasi sõotsime me umbes 4000km Tierra del Fuego poole. Esimesed 1000km olid niisked põllumaad, kus and peamiselt apelsine kasvatavad. Pole just palju vaatamist väärt, kuid palju politsei kontrollpunkte, kes kõik meie auto peatasid ja meilt küsimusi küsisid. Keegi neist ei olnud õel, ei teinud suurt numbrit väikestest rikkumistest ja keegi ei otsinud meid läbi põhjalikumalt kui meile mugav oli. Nalajaks oli nöha märke “Falklandi saared on alati Argentiinlaste jagu”. Väga olulised märgid võivad teinekord puududa, aga see mitte. Buenos Airesest umbes 500km kagu suunas on rohkem subtroopiline, kuid see on sama lame. Ja sealt edasi juba algas Patagoonia (vaata mu eelmist postitust).

Pärast Patagooniat läksime me tagasi Argentiinas nii nagu eelminegi kord, läbi Anconcagua. Nüüd oli juba hiline Veebruar ja mäed ei olnud nii lumised. Kohe pärast piiri ületamist leidsime me imelise vaatamisväärsuse. Selle nimi oli Inkade sild, kuid see oli looduslikult kujunenud (vaata pilte). See sild pole ainulaadne mitte ainult oma päritolu poolest, ägeda kuju ja imeliste värvide, vaid ka kuumaveeallikate poolest, mis olid rajatud kohe selle kõrvale. See on kohe tee kõrval, nii et meil pole õrna aimugi, kuidas meil see eelmine kord märkamatuks jäi. Siit edasi sõitsime me ainult Põhja poole.

Jah, meie suured ootused Patagooniale jäid natuke liiga suureks reaalsusele, kuid Põhja-Argentiina ja Andid Põhjas kohe kindlasti mitte. See on uskumatu vaatepilt- vulkaanid, soolajärved, pilved ja tormid, selge tähistaevas, kanjonid, flamingod ja laamad. Vahel justkui komistasime vaatamisväärsuste otsa, mis Euroopas oleksid kohe kindlasti turistide seas väga populaarsed. Andide mäed on nii mitmekesised, oma erinevate kujude, tekstuuride, värvide ja nurkadega. Kuna kliima on nii kuiv, siis taimestikku pole seal juba miljoneid aastaid. Populatsioon on üldjuhul väike, sest vet ja viljakat maad on samuti vähe, kuid Andid on rikkad oma metallide poolest. Sa võib olla oled isegi kuulnud kuulsatest vase, hõbeda või kullakaevandustest Põhja-Tšiilis, Boliivias ja Peruus. Argentiina on neist küll tagapool, aga neid kohe kindlasti leidub seal. Vahel kaevandavad nad hoopis soola.

_DSC0658

Kõige parem ja ootamatum üllatus oli meie jaoks Fiambalast Paso San Francisconi, teel number 60. Me läksime vaid Tšiilini ja tagsi, kuid vaated sinna teel olid uskumatud. Kõige paremini aga vastas meie ootustele org Quebrada de las Conchas, mis on kuulus oma vadtee poolest. Me küll nägime vaeva oma teekonna paika panemisega, sest kõik kohad, mida me näha tahtsime, ei jääud samale teele. Niisiis otsustasime me sõita edasi-tagasi, et kõik kohad ära näha. Me nägime nii kuulsat teed number 40, Kaktuste Rahvusparki, Quebrada de las Conchase orgu. Ja olgugi, et kohati olid teed kohutavad, siis oli sõit seda väärt.

Cafayate lähedal nägime me ka kõige kõrgemal asuvat viinamarjaistandust. Kuum ja kuiv kliima ning kõrge altituut on ideaalsed veini valmistamiseks. Eriti punase (Malbec). Niisiis otsustasime me ühte istandust k vaatama minna ja kuna oli Pühapäev ja enamus kohad olid kinni, siis otsustasime me ühe vähe uhkema koha kasuks Colomes. Meie suureks pettumuseks oli koht 15 aastat tagasi müüdud šveitslastele ja seega selle koha autentsus natuke juba kadunud.

Saltale lähemale sõites, soovitati meil külastada ühte reservuaari, et imetleda uhkeid vaateid veekogule ja maitsta kohalikku kala, mida mitte kusagil mujal saada pole. Ei olnud seal ka midagi autentset. Uhked suvilad, must vesi ja kala, mis maitses nagu iga teine valge kala. Saltas käisime me arsti juures, kus õnneks saime aja samale päevale. Salta on kuulus oma arhitektuuri poolest, mis teeb ta teist sarnase suurusega linnadest vähe ilusamaks ja huvitavamaks.  Arvestades kõiki teisi linnu, mis me seni näinud oleme, siis peab tunnistama, et see oli tõesti vähe parem. Tänavaturud, aga selle eest sama mõttetud.

Äge on see, et kliima Andide ümber varieerub meeletult. Idas on rohelisem ja seal võib isegi vihmametsu näha, mis siis järsku läänes poolkõrbeks muutuvad. Kuigi me olime seal niiöelda vihmasel hooajal, mis tavaliselt algab Detsembris ja kestab Märtsi või Aprillini. Ainuke vihje vihmahooajast olid aga tormipilved mägede kohal ja kuivad jõed, mis näitasid, kui laostav vihmavesi seal olla võib, uhtudes ära terved teelõigud. Meile öeldi, et sellel aasatajal on mägesed autoga sõitmine peaaegu, et võimatu. Olgugi, et me nägime ainult häid teid, siis ei või kunagi teada, mis sind 200 meetri pärast ees ootab. Sellepärast otsustasime me ka mõned asjad vahele jätta, et mitte autot lõhkuda ja raha raisata.

Päris läpus, Jujuy provinstsis, käisime me Quebrada de Humahuaca orgu vaatamas, mis on järjekordne kuulus org. Meie arvates ei olnud kogu see reklaam seda väärt. Humahuaca on küll mõnus väike linnake, kuid hirmsasti turiste täis. Peamine atraktsioon seal värvilised mäed, Hornocal. Sinna saamine on üks suur nuhtlus ja me juba nägime vihmapilveid tulemas, mis kohe kindlasti nägevust halvendaks. Ehk siis me otsustasime jälle mitte minna. Ma ei tahtnud juba sellepärast minna, et mitte endale pettumust valmistada. Interneti piltide järgi tundus, et see on kõkkuvõte kõikidest mägedest, mida me juba näinud olime.

Üks ilus värviline magi ootas aga meid vee lees külas Purmamarca. Väga turistilik, jällegi, kuid väga ilus väike küla. Me otsustasime kasutada oma viimast võimalust kohalikku kala maitsta, eriti kuna me nägime kitsi ja laamasid ringi jooksmas igal pool. Kõikidest toidukohtadest selles külas, valisime me välja ainukese, mis oli kell 8 avatud, mis reklaamis meile huvi pakkuvaid roogi, ja mis ei olnud üle hinnatud. Mõnus väike hubane koht. Me tellisime grilliha ja siis ühe kohaliku roa, cazuela. Meie ootused olid jälle kõrgel ja reaalsus lõi meid vastu maad oimetuks. Ma arvan, et see oli ainult halb õnn, aga me pidime oma toidu ära sööma. Liha oli nätske, 3 sordi asemel ainult 2, ja cazuela, mis ma tellisin kitselihaga, oli tegelikult sealihaga. Pärast häid kogemusi Brasiilias, ootasime me vist liiga palju.

Riigist väljusime me Paso de Jama kaudu, San Pedro de Atacama ja Tšiili suunas. See tee on väga populaarne ja kõrgelt hinnatud, olgugi, et see ei olnud pooltki nii hea kui Paso San Francisco. Ainuke huvitav koht pärast Purmamarcat oli Salina Grande, soolajärv, mis juba ise on huvitav. See oli küll must ja kaevandamise tõttu polnud seal ühtegi lindu, kuid me olime üllatunud, et kõik kohalikud majakesed, toolid, lauad ja isegi kujud olid tehtud soolast. Nad lõikasid välja soolakamakad, millelt võis näha soola ja muda kihte. Ma olin isiklikult lummatud.

La Jama külas, 300 meetrit piirist on üks korralik uus bensukas, kuhu me jäime oma toidujääke küpsetama ja sööma. Kõik normaalsed bensukad Argentiinas pakuvad 2 sorti bensiini, tavalist (95) ja extrat (98). See oli ainuke bensukas, mille ümber on teed 4-5 kilomeetri kõrgusel merepinnast. On teada, et kõrgus ja kõrge kontsentraadiga kütus ei käi kokku. Boliivias ei leia sa vist kusagilt 95 või 91, aga Argentiina loogika on omamoodi.

Kui me bensukas istusime ja wifit kasutasime nägin ma 5 mintutit tagasi välja tulnud artiklit pealkirjaga “Argentina sulgeb oma piirid”. Kohe? Nagu nüüd kohe? Ma isegi ei üritanud hakata ootama, kuni internet lõpusk piisavalt töötas, et seda artiklit avada. Oli Pühapäeva õhtu ja oli üsna tõenäoline, et nad sulgevad piirid Esmaspäeva hommikul. Ma jooksin autosse ja me sõitsime kohe piiripunkti, lootes, et nad ei ole veel jõudnud kinni panna. Meil vedas ja me saime ilma viperusteta ilusti Tšiili. Järgmised päevad ja nädalad näitasid, et Tšiili üle minemine oli õige valik. Paljud reisijad leidsid ennast olukorrast, kus and ei saanud koju, kuid kohalikud ei olnud just külalislahked. Kõik hostelid, telklad, poed pandi kinni. Sel ajal aga Tšiilis oli asi rahulik ja meil oli kohti, mida vaadata nii kui nii.

Loode-Argentiinas on palju poode ja turge, kus müüakse kohalikku kraami- veini, mune, kitsejuutsu. Kraam oli tavaliselt hea ja odav. Imelikult kombel aga ei näinud me palju olive või oliiviõli. Kohalikud näevad välja rohkem pärismaalaste moodi ja mitten ii Euroopalikuid kui mujal. Nad tunduvad rohkem konservatiivsed ja tagasihodilikud. Kuna neil olid palju raskuseid eurooplastega  minevikus, siis hoiavad nad distantsi ja ei ole väga külalislahked ka tänapäeval. Suuremates linnades on näha rohkem segunemist ja mitten nii suuri erinevusi.

Argentiin on väga mitmekülgne riik. Juba looduse poolest. Sellegipoolest on mul vastakad tunded. Inimesed on tavaliselt sõbralikud, avatud jalõbusad, kuid ma ei saa neist tihti aru. Rohkem kui Paraguais, Uruguai ja Tšiilis. Ma ilmselt ei saaks nende mentaliteedist aru ka siis, kui ma siin elaksin. Sellel riigil on nii palju potentsiaali, kuid millegi pärast ei oska nad oma võlusid ja tugevusi ära kasutada (looduslikud materjalid, maa, meri, ilm, vana infrastruktuur, kõrge harituse tase). Nagu ma enne mainisin, siis loogikast jääb tihti vajaka. Minu arvates on riik üsna räpane. On näha, kui palju Euroopa (Hispaania ja Itaalia) mõjutusi on igal pool, kuid nende rikas  kultuur, köök ja arhitektuur ei jäänud püsima. Sellepärast ma juba ootan järgmisini troopilisi riike. Sellegipoolest oli see üks äge kogemus ja ma ei soovitaks mingi hinna eest seda vältida. Võib olla kohati on see liiga ülehinnatud ja me ootasime liiga palju.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s