Patagoonia

Patagoonia, üks meie reisi kõrghetki. Kõik räägivad sellest paigast ülivõrdes ja me olime rohkem kui põnevil. Aega olime me planeerinud umbes 1.5 kuud.

Me alustasime enne aastalõppu Atlandi ookeani lähedalt. Peamine tee, number 3 (tavaliselt üsna heas korras), viis meid järjepidevate Patagoonia tuulteni. Esimene kuu kuni Põhja Tšiili Patagooniani vähemalt nii see oli. Vahel oli tuul isegi talutav, kuid enamjaolt siiski päris tugev. Rannikust natuke eemal oli tuul alati Läänest, nagu Patagooniale omane, kuid rannikul vaheldus see pidevalt, kuid mitte kunagi polnud ilm tuulevaikne. Teed on pikad ja sirged. Midagi, mida kindlasti Euroopas ei näe. Maastik vaheldub samuti ainult natukene, kuid on peamiselt pampa. Väiksed põõsakesed kuival liival/kruusal/mullal ja nii kaugele kui silm ulatub. Vahel oli see lõputu ja tühi maa nigela aiaga piiratud ning aia taga võis näha lambaid. Mida Lõuna poole, seda rohkem nägi me metsikuid laamasid (guanakosid). Alles Rio Gallegosest muutus maastik nii kuivaks, et seal peaaegu ei kasvanud midagi. Lõunas on ka palju naftat ja gaasi, seega on seal inimesi ja raha, olgugi, et linnad näevad sama halvad välja.  Vahel muudavad maastiku ilusaks jõed ja orud või vaatepilt, kus platoo järsult kaljuna lõppeb. Kuna Patagoonia maastik on mõned sajad meetrid merepinnast kõrgemal ja kohe Atlandi ookeani kõrval, siis võib seal näha miljonite aastate vanuseid sedimentide kihte.

Seal on ka mõned ilusad rannad, kuid ookeani vesi kohe kindlasti soe ei ole. Mõned nendest randadest on hõivanud pingviinid ja merilõvid. Pingviinid pole ujedad ja võivad isegi täiesti sinu juurde tulla. Enne olid nad ainult väikestel saartel ranniku lähedal, sest mandril on nende suurteks vaenlasteks rebased ja puumad. Aga siis tuli valge mees, kes küttis terve saare päeva või kahega, viies terve koloonia peaaegu et väljasuremiseni. Sama juhtus ka merilõvidega. Mõned, kes suutsid mandril ennast ära peita, pääsesid. Ja ainult sellepärast, et valge mees küttis ka puumasid ja muid loomi, õnnestus neil oma uues peidupaigas vast pidada kuni nende kaitsmine võeti seaduseks.

Kui ma üldse ühtegi linna sellel teel mäletan, siis see on Trelew, millel on tugev Wales’ist pärinev kultuur. Ühes provintsis on lausa Welsh teine ametlik keel. Tänapäeval kasutavad nad seda ära turistide meelitamiseks ja me ei pannud pahaks. Me sõitsime sinna koos ühe hääletajaga- kohaliku politseinikuga, ja otsisime meeleheitlikult mehhaanikut, sest autoga olid jälle probleemid. See osutus aga keerulisemaks kui me arvasime, sest see päev oli üks palavamaid, mida me kogenud oleme. Oli küll tuuline, kuid liiga palav ja niiske, et sellest oleks kasu olnud. Ei tea, mida need inimesed Walesist seal teevad. Muidu pole linnas väga midagi vaadata. Kui, siis paleontoloogiat, sest sellest piirkonnast on rohkesti leitud dinosauruste fossiile.

Pärast kahte päeva võtsime me peale järgmised hääletajad- abielupaari Tšehhist, kes hääletasid juba läbi poole kontinendi. Nad olid äärmiselt toredad ja head reisikaaslased. Nad olid esimesed inimesed Tšehhist, keda me oma teel kohtasime, kuigi teised väitsid, et nad on kohanud paljusid. Me ütlesime neile head aega Tierra del Fuego lähedal, kuhu me oma auto jätsime, et siis edasi samuti hääletada. 450km Ushuaiani ja tagasi, kuna see oli ainuke tee, mis sinna viis. Kuis sa just ei eelista mägesid jala ületada või kõrget hinda praami eest maksta. Tavaliselt öeldakse, et hääletamine Patagoonias on üks lihtsamaid ja turvalisemaid. Kindlasti ei olnud see saladus, sest me nägime rohkem hääletajaid seal kui Euroopas. Vahel pidime me lausa järjekorras seisma. Aega võttis, aga asja sai. Me jõudsime Ushuaiasse sama päeval hilisõhtul.

IMG_20191229_162004_3

Ushuaias läksime me lõpuks matkavarustuse ostlemistuurile, mis ei osutunud just edukaks. Hanna kaamera objektiiv läks katki ja meil õnnestus leida kasutatud objektiiv, kuid millel ei ole suumi ega automaatset fokusseerimist. Siis me tegime väikese matka, et vaadet nautida ning jäime aastavahetuseks hostelisse. Me eeldasime, et me kohtame seal palju teisi reisijaid ja veedame lõbusalt nendega aega. Meie hostel isegi nägi selline välja ning oli üllatavalt odav (mitte just Ushuaia suve hinnad). Kahjuks aga olid enamus hosteli külalised hispaania keelt kõnelevad, ei ühtegi gringot, ja me olime nii väsinud, et me magasime ikkagi aastavahetuse maha. Ilutulestikud on keelatud ja rahvamasse just tänavatel ei olnud. Ainult laev, mis sättis ennast valmis Antarktikasse sõiduks, lasi lõputult oma pasunat. Omamoodi tore oli aastat vastu võtta maailma kõige lõunapoolseimas linnas. Kui õues oleks olnud umbes 5 kraadi külmem, siis oleks täiesti tundunud, nagu oleks Euroopa talves, sest see paik on kohe kindlasti külm. Ja isegi kui mägedes on piisavalt palju vihma, siis metsa tulekahjude risk on väga kõrge igal pool. Ja peamiseks ohuks on see tuul. Ushuaiast natuke Põhja poole on näha väga palju surnud metsi, mis on sambla ja samblikega kaetud. Üks kohalik väitis, et see sama samblik on puude suremise põhjus, kuid kas see ka tõsi on, me ei tea. Me tegime mõned väiksed jalutuskäigud ja matkad, kuid kahjuks enamus kohti on kas liiga kaugel, et see ring ennast ära tasuks, või maksustatud.

Me käisime ka ühe kalurikülas, mis oli kohe kindlasti ülehinnatud. Seal oli tõsiselt ainult mõned katkised majad, ei mingit vaadet ja ainuke restoran, mis kohalikku kala pakkus, oli kallis. Ja meie roog, 7 kohalikku kala, oli hoopis 2 kohalikku kala ja ülejäänud oli tuuna, mis ei erinenud kuidagi tuunast mujal pool maailmas. Olgugi, et nad on ise nii uhked oma rikkalike kalatoitude üle ei olnud saadaval ei krabisid, karpe, ega midagi muud.

Teel tagasi jäime me lootuselt kinni ühte koledasse, kuid rikkasse (nafta) linna Rio Grande. See ei tule just üllatusena, et see oli Argentiina poolel, mitte Tšiili, kuid siiski šokeeris meid. Me jõudsime linna lähedale umbes kell 9 õhtul ja saime auto peale järgmisel päeval kell 6 õhtul. Kõige viimases kohas olime me jõudnud seista juba mitu tundi, kui sinna tuli teine hääletajate paar. Nad seisid meist vaid natukene maad edasi, nii et ükski auto ei saaks meie vahel peatuda, varastades nii meie küüdi ja sõites minema umbes poole tunniga, kui meie pidime seal veel seisma umbes 4. Õnneks jõudsime me ime ja inimeste heatahtlikkuse abil siiski samal õhtul oma auto juurde.

Tierra del Fuego on suur ja seetõttu jäi meil ka suur osa sellest vaatamata. Peamiselt on see piirkond väheasustatud. Ushuaia lähedal on palju niiskem ja mägisem, mis teeb vaated imeilusaks, kuid ei midagi, mida me varem näinud ei ole. Natuke nagu väike Norra.

Mandril jätkasime me Punta Arena suunal, et poes käia ja rannikut näha. See linna on ühtlasi tuntud ka kui „zona franca“ ehk siis odavate hindade poolest. See tsoon on aga ainult mõned tänavad äärelinnas ja mitte kesklinnas, olgugi, et hinnad olid samad igal pool. Sellest hoolimata leidsime me sealt nii mõndagi, sest see oli esimene linn kust me leidsime mõistlike hindadega matkavarustust ja elektroonikat. Me soovitame siiski kõik asjad enne tulemist koduriigis ära osta. Rannik linna lähedal aga ei olnud midagi erilist. Kui siis võib seal näha delfiine (me nägime) ja vaalu (me ei näinud).

Sealt liikusime me edasi kuulsasse rahvusparki Torres del Paine. Enamus inimesi räägivad sellest äärmiselt kõrgelt. Me arutasime sinna minemise üle päris pikalt, kuid otsustasime siiski mitte minna. Me käisime vaid ümber mägede, väljaspool rahvusparki, kuna see jäi tee peale. Me tunneme, et see oli parim kompromiss, sest vaated juba teelt olid imelised. Me nägime selle idakülge, kaasaarvatud ühte koske ja paari järve. Matkamine rahvuspargis aga ei oleks ennast ära tasunud. Sa võid ainult ettenähtud kohtades oma telgi üles panna, sa pead nende eest maksma, ja sa pead oma koha ette registreerima (suviti päris pikalt). Siis pead sa veel maksma sissepääsutasu, mis kehtib vaid 3 päeva. Olgugi, et kõige kuulsamad matkarajad võtavad oluliselt rohkem aega. Järve ületamiseks pead sa ette registreerima ja maksma praamisõidu ja matkaradade valik on üsna piiratud (nagu igal pool mujal Patagoonias). Tavaliselt on ainult üks rada, mida mööda käia ja seegi läheb vaid sinna ja tagasi. Harva võib matkates piiri ületada ja sellelgi puhul on tegemist äärmiselt pikkade radadega. Sissepääsu tasu, regulatsioonid ja seadused on karmid ning eriti TdP on väga kallis. Selles piirkonnas niisama tulekahjusid ei ole, on vaid inimtekkelised tulekahjud. Väga kuivad ja tuulised ilmastiku olud ei aita just kaasa ning aeglaselt kasvavad metsad võivad vajad kogunisti 200 aastat, et taastuda. Viimasel ajal aga leidub tihti neid rumalaid turiste (üks nendest oli tšehh, muidugi), kelle hoolimatusest tekivad metsatulekahjud TdP lähedal, mistõttu on reeglid muutnud üha karmimaks.

Pärast liustiku Perio Moreno vahele jätmist umbes sama põhjuse pärast läksime me El Chalteni, kus me tegime 4päevase, väheste reeglitega, ainult registreerimisega, tasuta matka. Kuna see matk on täpselt Fitzroy kõrval, siis me olime äärmiselt põnevil. Matk ise oli päris raske ja enamjaolt isegi mitte kogu seda vaeva väärt, kui välja arvata 1. kõige suurem jääväli väljaspool Antarktikat ja Gröönimaad, 2. järv, kuhu ulatub üks jääväli ning kus võib näha sadu ja sadu jäätükke vees, 3. jõgede, mis on külmad ja kiired, ületamine kas trosslaskudes või jala. Kuna üks jõgi ei olnud jala ületatav küsisime me teistelt matkajatelt varustust ning proovime ära ka trosslaskumise. Parim vaade mägedele aga oli Chaltenis ühes selgel õhtul. Fitzroy tavaliselt on üsna häbelik ja peidab ennast pilvedesse.

Meid hoiatati enne matkale minemist, et inimesed jäävad seal hätta ja et kõigest paar päeva enne üks välismaalane murdis oma jala keset matka ning teda mindi päästma. Teel Chaltenist välja võtsime me peale ühe hääletaja Austraaliast, kes oli selle sama matka just paar päeva enne meid teinud ja ta oli koos tüdrukuga, kes oma jala oli murdnud. Nad tahtsid esialgu ta ise alla tuua, kuid see osutus äärmiselt keeruliseks. Vabatahtlik päästemeeskond, kes neile appi tuli koosnes 28 inimesest. Kuna nad olid aga vabatahtlikud, ei esitatud neile mingeid arveid. Me veetsime selle Austraalia tüübiga umbes 1.5 päeva ja ta oli väga tore. Poolel teel võtsime me peale ka ühe Inglise naise, kes rändas ringi peamiselt kruiisilaevadel, kuid pidi hääletama, sest ta oli kogu oma sularaha ära kaotanud. Oli näha, et ta oli väga tänulik. Siis võtsime me veel peale ühe vanema paari, kelle auto oli keset ristmikku katki läinud, ning sõidutasime nad esimesse linna. Calafate ja Chalteni vahel võtsime me peale väga palju hääletajaid. Rohkemgi kui kõik need aastad enne seda kokku. Ja nad kõik olid toredad.

Ühes väikeses linnas leidsin ma lõpuks kellegi, kes u matšete ära teritaks. Kummalisel kombel oli äärmiselt keeruline leida kedagi, kes sellega tegeleks. See nuga ei olnud mitte nüri, väid täiesti omadega läbi. Eelmised omanikud vist kaevasid maad sellega. Ma küsisin selle kohta ühest võtmepoest, mille omanik helistas kellelegi. Tüüp tuli kohale, võttis mind peale ja sõidutas oma koju. Oma väikses garaažis, kus ta grillahjusid valmistas, teritas ta matšete mõlemad poole, hambad kui terase, ära. Ta kasutas väikest rullakat, ei pannud nuga isegi kuhugi vahele kinni, lihtsalt hoidis ühe käega. Olgugi, et töö ei olnud ülivõrdes, siis mulle sellest piisas. Teel tagasi läks jutt sujuvalt üle, mis liha nad grillivad.

Enne Tšiili tagasi minemist peatusime me väikses külas nimega La Angostura. Küla jätab mulje, et sealt käib läbi väga palju turiste, et osta kohalikku kraami, peamiselt kirsse. Nad on nii uhked oma kirsside üle, et seal on isegi kirsi skulptuur. Mingil põhjusel aga ei suutnud me kirsse leida, ja ainuke asi, mis me leidsime, oli kirsimoos. Moos nagu moos ikka. Peamiselt tunned suhkru maitset, sest ilmselt see oli üks peamisi koostisosasid. Kahjuks on see Argentiinale üsna omane. Nad jätavad mulje, nagu tegemist oleks erilise kohaga, kuid tegelikult pole seal midagi nii erilist. Ja kõik „kohalik“ või „käsitöö“ on äärmiselt valikuline ja ülehinnatud.  Me ei suutnud ka leida kohta, kus oma gaasiballooni täita. Probleem gaasiballooni täitmisega on, et tavaliselt nad mitte ei täida seda, vaid annavad sulle täis ballooni vastu. Ja seda ainult 10kg või suuremate balloonidega. Meie 5kg ei huvitanud kedagi. Kuna me olime sisenemas väga vähe asustatud osast Tšiilis, kartsime me, et me jääme täitsa ilma gaasita. Seega otsustasime me osta uue 10kg täis ballooni. Nii et nüüd tassime me kaasas 3 gaasiballooni nagu idioodid.

Tšiilis on samuti kuulus teelõik, Carretera Austral. Jällegi ainult ülivõrdes räägitakse sellest. Meie aga olime äärmiselt pettunud. Pool teest on täiesti kohutavas seisundis. Lihtsalt sellele mõeldes, hakkab meie auto vappuma. Tolm oli igal pool- Nõudel, riietel. Isegi kõige niiskemas piirkonnas oli osa teest täiesti kuiv a seega tolmune. Lõputud mäed, millele enamjaolt ligipääsu ei ole, ja kui on, siis ikka maksustatud. Ja vahel mitte millegi eest. Lihtsalt mäed, ei midagi erilist. Sa võid neid näha nii Kanadas, Uus-Meremaal, Alpides, Skandinaavias. Olgugi, et vaated on sarnased, siis teed on hullemad.

Midagi, mida sa aga ei näe mujal maailmas on parasvöötme vihmamets. Kui sulle metsad meeldivad, siis see on sinu jaoks. See on tõeline ime. Hea vaheldus oli ka Chaiten, kus on vulkaanid. Ühte nendest saab täiesti tasuta külastada. See vulkaan, mis 12 aastat tagasi purskas ja hävitas pool linna selle all. Tervet seda ala kutsutakse Pumalini rahvuspargiks ja see kõik on imeline ja tasuta. Seal võtsime me peale ka ühe vanimatest hääletajatest, kohaliku vanaisa, kes oli teel järgmisesse linna. Ilmselt ei viitsinud ta bussi oodata, sest ta nägi umbes 85 välja. Terve Carretera Austral oli hääletajaid täis, peamiselt noori seljakotiga rändajaid. Mõnel teelõigul oli rohkem hääletajaid kui autosid.

_DSC0361

Argentiina järvede piirkond on ilus, kuid üldiselt ei midagi uut meie jaoks. Mäed, metsad, järved, jõed nagu me neid juba näinud ei ole. Puud võib olla olid uued. Eriline puu selles piirkonnas on allerce, mis kasvab hiiglaslikuks, kuid väga aeglaselt (3000 aastat).

Nagu igal pool mujal kuivas piirkonnas, nägime me ka seal ohtralt laamasid ja lambaid. Vahel lambakari sulges terve sõidutee, nii et me pidime keset teed ootama. Me eeldasime, et kohalikud poed on täis kohalikku kraami, kuid ei. Ei midagi! Kõik tooted laamalihast olid pigem luksuslikud ja lambaliha oli väga vähe saada. Ikka looma- ja kanaliha, olgugi, et neid polnud üldse näha. Ja kõik juustud olid samuti lehmapiimast.

Tšiili järvede piirkonnas nägime me palju ägedaid vulkaane (Osorno eriti) ja pursete poolt  tapetud metsi. Me tahtsime minna tagasi kõige kaugemasse Carretera Australi piirkonda Hornopireni, kuid meie auto andis otsad. Generaator läks läbi keset väikest kaluriküla ja keegi polnud võimeline seda kohapeal parandama. Nii et me veetsime järgmised poolteist päeva, et sõita 50km tagasi esimesse suurde linna, Puerto Montti, ja see ära parandada. Peamiselt sest auto käivitamine krokodillidega oli tõus vaid esimesed 4km. 2 korda küsisime me kohalike abi ja palusime akut laadida kellegi kodus. Üks kord lakkas aku töötamast just enne praamile minemist, nii et me pidime ootama järgmist. Nii kui me praamilt maha saime, hakkasime me uurima, kus jälle akut laadida, sest juba hakkas pimedaks minema. Ühed kohalikud helistasid järgmisse külasse ja küsisid, kas nad saaksid aidata. See oli neist väga lahke, kuid see tähendas, et me pidime õhtul pimedas ilma tuledeta kurvilisel teel sõitma. See polnud väga lõbus. Seal läksime me ühte poodi, et küsida, kus täpselt mehhaanik asub. Ta isegi väitis, et jah see on siin, me saime kõne eelmisest külast, kuid ta ei saanud aru, mida me temalt tahame. Õnneks oli seal veel kohalikku rahvast (kell 10 õhtul), kes tahtsid aidata. Ma tõesti proovisin seletada 5 korda, et me tahame akut laadida, mitte krokodillidega käivitada, kuid sellest hoolimata hakkasid nad autot krokodillidega käivitama. Ma isegi ütlesin, et see võib terve tunni võtta ja neid see ei kõigutanud. Lõpuks kui nad aru said, et lihtsalt käivitamine ei aita, otsustasid nad auto käivitada, et 1km tagasi sõita kellegi koju, kellel oli laadija. Selle asemel, et lasta mul sõita, panid nad rooli mingi noore kuti. Ma arvasin, et ta on mingi asjatundja, kuid tundus, et ta pigem harjutas, sest tal võttis nii kaua aega, et tee kõrval välja pöörata ja muidugi oli tal tulesid vaja, nii et auto ei pidanud isegi seda 1km vastu. Me lükkasime auto bussipeatusesse ja magasime seal. Kutid tassisid aku viimased paarsada meetrid käes. Naljakas lugu küll. Nemad said minust aru, aga mina neist mitte, sest nende aktsent oli midagi erilist. Ja nad isegi ei proovinud aeglasemalt väi selgemalt rääkida. Natuke veider tundus, eriti pimedas, aga nad kõik lihtsalt tahtsid aidata.

Olgugi, et tegemist oli kalastamise piirkonnaga, siis me ei saanud kordagi kohalikku kala maitsta. Tundus nagu ainuke kala, mida kasvatati, oli lõhe. Õnneks nägime me veel paari delfiini. Puerto Monttis veetsime me lõpuks 4 päeva. Me saabusime reede hommikul ning umbes paari tunniga leidsime me koha, kus generaator ära parandada. Osad töökojad olid liiga hõivatud, osad ei osanud parandada (miks?). Toyota ametlikus töökojas pakuti meile 120 eurot hinnaks. Ei, mitte parandamise, vaid diagnoosi panemiseks. Õnneks leidsime me koha, mis tundus piisavalt asjalik ja nad väitsid, et saavad selle parandatud samal päeval. Tööpäeva lõpus aga öeldi meile, et neil on liiga palju tööd, et teeme homme hommikul. Me magasime autos garaaži ees ja keset ööd tuli mehhaanik ja koputas meie aknale. Ta oli ilmselgelt purjus jas küsis meilt raha, 2000 (natuke üle 2 euri). Kuna ma ei näinud, et tal oleksid halvad kavatsused, andsin ma talle 20k, et tast lihtsalt lahti saada ja tagasi magama minna. Lõppude lõpuks sõltume me temast, kas meie auto saab homme parandatud või mitte ning kas hea või mitte nii hea hinnaga. Järmgisel päeval ei ilmunud ta üldse tööle ja omanik oskas vaid öelda „Ma ei tea, mis toimub või kus ta on“. Nii siis ootasime esmaspäeva hommikuni ja mehhaanik oli tagasi, kaine, parandas generaatori ära, üsna kallilt (kuid siiski odavam kui Toyota esinduse diagnoosimine) ja kui ma lõpuks oma 20k tagasi küsisin, siis ei mäletanud ta midagi. Omanik väitis, et ta on vaid 2 nädalat seal töötanud (ma arvasin, et 20 aastat) ja ta n juba enne klientidelt ja talt endalt raha küsinud. Omanik oli nõus tegema 10k allahindlust. Selline on Ladina-Ameerika, nagu meile on öeldud.

Hiljem pojas jätsime me vahele üsna palju asju just auto probleemide tõttu. Lõunas olid olud halvad, aga siin oli veel hullem leida kohta, kus öösel parkida. Kogu maa on eramaa ja aiaga piiratud. Sellegipoolest jäime me Tšiili poolele, sest Argentiina poolel ei pakkunud meile miski väga huvi. Sealt üles kuni Kolumbiani on kogu Vaikse ookeani pool äärmiselt kuiv ja palav. Ookeani vesi aga külm, nii et pole veel kordagi sisse hüpanud. Fjordides on vesi soojem, ja täitsa tehtav.

Me ei nautinud Patagooniat pooltki nii palju kui me arvasime, kuid sellegi poolest oli see üks suur seiklus. Meil vedas ilmaga ja me saime tunda vaid väga vähest vihma ja tuult. Olgugi, et terve tee Argentiina pampas oli tuuline. Ainult üks kord sadas lund ja seda ka kohas, kus me seda ei oodanud- kuivas ja soojas Argentiina orus, kus tavaliselt üldse ei saja. Meil ei vedanud paari asjaga siin ja seal. Vahel sa mõtled, et kes küll nende teede eest vastutab. Maksustatud kiirteed lähevad järsult üle tunnipikkuseks kruusateeks. Või näiteks kruusatee on järsku asfalteeritud paar kilomeetrit j siis jälle mitte. Kõige hullem asi kruusateede juures oli see, et see oli täis väikseid muhkusid. Siin ja seal on näha imelisi kohti, mida sa varem näinud ei ole, kuid nende kohtade vahele jääb sadu ja sadu kilomeetreid. Vahel pole tunde mitte midagi vaadata ja see on täitsa sage. Inimesed Patagooniast on tavaliselt rikkamad kui ülejäänud riigis, eriti Lõunas (Punta Arenas, Tierra del Fuegos, Rio Gallegos). Peamiseks põhjuseks ikka nafta (Argentiinas), vesi (Tšiilis) ja asjaolu, et paljude kohalike esivanemad pärinevad Kesk- ja Põhja-Euroopast. Sellegipoolest on nad omaks võtnud pikad siestad. Isegi Ushuaias, kus kõige kuumem suvepäev on 20 kraadi. Me ootame põnevusega Põhja, sest see kohe kindlasti on Euroopast erinev.

Video siin, siin, siin ja siin.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s