Paraguai

Kas sa tead üldse midagi Paraguaist? Kedagi Paraguaist? Kedagi, kes on eal käinud? Suurust, pealinna, tähtsust? Võib olla lipuvärve mõnelt jalkavõistlustelt? Ma pidin järgi vaatama, et targem olla. Ainus põhjus, miks me Paraguaisse üldse läksime oli see, et see jäi tee peale pärast Iguazu ja Itaipu külastamist. Plaan oli riiki siseneda Itaipu lähedal idas ning siis sõita läbi lõuna ning lõpetada pealinnas Asuncionis. Ilmselt mitte midagi erilist külastada, kuid vähemalt näha, kuidas riik töötab. Enne minekut me juba kuulsime, et see riik on äärmiselt vaene, väga palav ja väga rahulik (nii rahulik, et endast välja minemine on ebaviisakas).

Esimene linn pärast piiri ületamist oli Ciudad del Este. See polnudki nii vaene (olgugi, et ka vaeseid piirkondi oli), nii palav (sel ajal kui meie seal olime) ja kohe kindlasti mitte rahulik. See linn on tuntud poodlemise poolest. Kohe üle piiri on Brasiilia ja Argentiina, mis ei oleks nii rahvast täis ja rikkad kui poleks Iguazut, mis tõmbab ligi turiste, kes soovivad peale kose külastamist ka niisama aega veeta ja ostlemas käia. On näha, et raha liigub. Kõik 3 linnal on rahvusvahelised lennujaamad, et ikka rohkem turiste ligi pääseks. Ciudad del Estel koske pole, kuid tal Itaipu tamm ja palju odavamad hinnad. Argentiinas on maksud kõigile imporditud asjadele ulmelised. Just nagu Uruguais ja Brasiilias. Paraguais, aga mitte. Lisaks on seal veel madalad palgad, vähem reguleeritust ja sellega seonduvaid kulutusi ning fakt, et see on duty free linn. Pluss võltsistud ja illegaalsed asjad on seal täiesti saadaval ning valitsus isegi ei püüa seda peatada. Ja veel üks kasulik asi on see, et kõik 3 riiki kuuluvad Mercosuri (kuigi Paraguai liikmelisus on viimasel aastal olnud kaheldav), mis lubab kohalikel lihtsalt edasi-tagasi reisida, kasutades kõigest ID kaarti. Just nagu Euroopas on Schengen.

Ciudad del Este linn algab põhimõtteliselt kohe pärast piiri ületamist. Äärmiselt rahvastatud, kõrgete hoontega, igapäevaselt värviliselt valgustatud ja ootamas sinu raha. Lõputus koguses erineva suuruse, kvaliteedi ja välimusega poode. Alustades Apple’ist ja lõpetades odavate t-särkide ja käepaeltega. Poed on isegi keset tänavat. Mõned jalakäijate teed on täisodavaid poode ja inimesi, kes sulle oma kraami äärmiselt ebameeldival moel üritavad peale suruda. Rohkem kui kusagil mujal Lõunas. Peale lõputute poodideon seal ka kasiinod, 5 tärni hotellid (või kas ikka on), luksuslikud korterid jne. See on üks kõige rohkem rahvastatuid, musti (nii psüühiliselt kui füüsiliselt) ja inetumaid linnud, mida me oma elus näinud oleme. Me läksime kohalikku panka, et raha välja võtta, sest see pidavat olema ainuke ilma igasuguste tasudeta välismaalastele. Pikad järjekorrad, Schwarzenegeri välimusega turvamees aga ütles meile, et välismaalased siit raha välja võtta ei saa ning juhatas meid natuke parema välimusega panka, mis oli esimene rahaautomaat, mis lasi meil välja võtta Ameerika dollareid.

Kui me lõpuks autosse tagasi jõudsime, tuli üks vanem meesterahvas juhi ukse juurde ja lihtsalt jõllitas. Ta ei öelnud midagi. Nii kui ma auto käima panin nägin ma tema nägu- paar hammast järel, 1 kunst silm, äärmiselt endast väljas ning oli valmis mulle vastu nägu virutama. Või noh, vastu autoakent. Aken liikuvas vaid natukene tema löögi peale ja kõik. Sellegipoolest oli see veider ja natuke hirmutav kogemus, sest me ei saanud aru, mis just juhtus. Kui me olime juba ära sõitmas, nägime me, et ta võttis taskust välja telefoni ja hakkas kellelegi helistama. Muidugi jäime me ummikusse kohe pärast seda, kuid õnneks niimoodi see lugu lõppeski. Me oleksime tahtnud väikest hoiatust, et kohalik traditsioon on, et sellised inimesed tänavatel „vaatavad su autot“ kuni see on pargitud või näitavad sulle kota, kuhu parkida. Selle eest aga ootavad nad väikest taskuraha. Isegi kui sa pole seda teenust palunud. Nad võiksid vähemalt liiklusveste kanda. Linnas on palju näha kerjuseid, peamiselt teede ääres ning peamiselt Guarani päritolu. Kahjuks on see tavapärane pilt, et paar naist hunnikus lastega istuvad tee ääres ning üks lastest kerjab mööduvaid autosid. Pärast tundi ummikus istumist läksime me Itaipu tammi vaatama.

Itaipu oli üks suur pettumus. Vähemalt minu jaoks. Hannal oli üks kõik. Kõik nägi välja korras, hästi hoolitsetud. Kõik oli tasuta, kui erinevalt Brasiilia poolest, kus sa saad valida 5 erineva tuuri vahel, on sul valikud vaid 2. Tehnilisel tuuril viakse sind tammi sisse, kuid sa pead vähemalt 2 nädalat ette registreerima ilma igasuguse infota internetis. Tavalisel tuuril viiakse sind ainult ühte vaatamiskohta ning sõidutatakse ümber tammi ilma ühegi teise pausi või stopita. Enne sõitu pead sa veel vaatama 20minutilise propaganda video wikipeedia faktidest ilma ühegi alternatiivse või negatiivse vaateta. Nad räägivad sulle, kuidas kõik ümberringi jookseb elektril, mis on siin tõdetud, elektrisõidukid nende kompleksis jne. Olgugi, et 40aastane tuuribuss sõidab vanal diislil. Pluss vee kogus tammis oli äärmiselt väike, mis tegi vaated igavaks. Ilmselt tuleb oodata vihma (talve) hooaega. Nagu ikka, tamm ise nägi välja hullem kui internetis. Palju hullem.

Pärast seda sõitsime me maakohtadesse edela suunas, mis oli äärmiselt lage, roheline ja punane- nagu vähem arenenud piirkonnad Argentiinas, kuid palju punasema mullaga, mis meenutab rohkem Brasiiliat. Peale väikeste poodide ja mehhaanikute polnud seal väga midagi. Kui sul autot ei ole, pead sa kõndima või hobusega sõitma. Paljud müüvad oma enda aia saadusi, mille valikus ja hinnas me olime natuke pettunud. Me olime lugenud, et toit Paraguais on äärmiselt odav ja külluslik. Ei olnud see kumbagi. Tavaline toidupood oli sama kallis kui läänes, kuid valik oluliselt väiksem. Väga vähe asju olid kohalikud. Turugudelt või tänavakauplustelt võid sa leida kohalikud ja odavamat kraami, kuid mitte oluliselt. Võib olla gringo hindade pärast. Ja valik endiselt kehv- arbuusid, paar erinevat sorti melonit, ananassid, banaanid, vahel tomatid, salatid, õunad. Enamus müüvad ainult arbuuse ja võib olla paari teist asja. Nad kõik müüvad arbuuse ja ilmselt hooaja pärast. Hiljem ilmselt võiks oodata mangosid, sest mango puud olid samuti igal pool. Paraguai on täis lehmafarme ja sa ootaksid, et erinevaid tooteid müüdaks ka tänaval, kui väga harva. Põhjus? Ilmselt, sest sotsiaalse ebavõrdsuse pärast ammustest aegadest. 95% põllumaast, mis on enamus kogu maast, on väikse arvu talunike käes. Ja need talunikud ei oota oma õnne, vaid on korrumpeerunud ning teevad koostööd poliitikutega, et oma positsiooni ja võimu hoida ning suurendada. Nii et enamus loomalihast ja piimasaadustest läheb masstoodanguks ning väga vähene maa, mis kuulub vaestele ei kanna rohkem kui neile endile kulub.

IMG_20191220_082955_6

Rahvustoidud näevad välja üsna tagasihoidlikud ja mitte halvad, kuid sa ei tuleks kunagi koju ja ütleks „see Paraguai toit, me peame seda ise tegema!“ Üks omanäoline asi paraguailastel on juust, mis on üsna pehme, valge ning maitseb nagu koore, kollase ja muu juustu segu. See juust sai alguse umbes 100 aastat tagasi pärast sõda, mis tegi ühest rikkamaist ja arenenumaist riigist ühe vaeseima ja vähem arenenuima sellel kontinendil. See juust tehti eesmärgiga, et kohalikel oleks midagi lihtsat, toiteaineterikast ja valgurikast süüa. Nad panevad seda on toitudesse ja võileivale. See on tegelikult päris hea, ei midagi erilist.

Räägitakse, et kohalikud on äärmiselt uudishimulikud välismaalasi nähes, sest neid pole just palju. Ja vahel nad tulevad ja küsivad sinu reiside ja sinu riigi kohta. Tõepoolest, selline oli ka meie kogemus, kui ei midagi enneolematut. Enneolematu on nende terere kultuur. Just nagu mate Uruguais. Nad on nii uhked oma terere kultuuri üle ja rivaalitsevad teiste sarnaste (mate) kultuuridega. Lõppude lõpuks on see üks ja sama, ainult et mate on kuum jook, terere külm. Minu arust sobiks matet näiteks juua talvel ja tereret suvel, aga kuidas soovid.

Enamus teid on kruusateed ning seisus, mida me pole varem näinud. Kiviteed, mis näevad välja vulkaanilise päritoluga, teravad ja kohe kindlasti mitte ruudu või ristküliku kujuga. Tundub nagu selliseks tööks on palju töömehi vaja, kuid mis on siinne tööjõud väärt? Sellel aga sõitmine ei ole nii tore. Siin-seal on näha üksikuid Saksa mõjutustega linnu (ühe nimi on Hohenau). Need linnad nägid natuke paremad välja, sest olid jõululikult kaunistatud. Ei tea kuidas muidu, aga see aasta olid kõik kaunistused prügist, peamiselt plastikpudelitest. Me märkasime ka üldiselt vähem prügi kui näiteks Argentiinas. Meid hoiatati enne minemist, et see riik on äärmiselt palav ja niiske, mis tegi meid eriti murelikuks sääskede ja muude putukate osas. Meil vedas, sest isegi kui oli palav ja niiske, siis kuumarabandust me ei saanud ja sääsed meid ei tülitanud. Üllataval kombel avaliku wifi leidmine oli hulka lihtsam kui varem, olgugi, et mitte alati ja mitte perfektselt töötav.

Ühes linnas oli meil 3 erinevat probleemi autoga. Üks mehhaanik parandas 1 nendest ja saatis meid järgmise juurde ning viimane saatis meid Encarnacioni. Ta andis meile ka oma sõbra kontakti, kes seal elab ja kes räägib inglise keelt ja seega võib olla saab meid aidata. Kuigi tema töökoda oli väga tagasihoidlik, olid kõik tema töölised sõbralikud. Encarnacionis käisime me mitme erineva mehhaaniku juures, sest esimene parandus ei pidanud vastu. Üks mehhaanik ei tahtnud aidata, teine ei osanud, kolmandal polnud aega. Õnneks olid hinnad sõbralikud. Läbi raskuste saime me oma auto korda, isegi gaasi probleemi, mille eelmine omanik nö kaas andis. Me tegime plaani selle inglise keelt kõneleva sõbraga ja sõitsime tema koju. Teel sinna lakkas auto töötamast. Täielikult. Me kõndisime viimase otsa tema koduni ja õnneks tema enda mehhaanik sai meid aidata. See oli laupäeval, nii et me pidime ootama esmaspäeva. Pärast nädalat ja hunnik erinevaid mehhaanikuid saime me lõpuks kõik korda.

Encarnacion on kõige lõunapoolsem linn Paraguais, Parana jõe kaldal. Üle jõe on Argentiina linn Posadas. Encarnacion on ka üks ainukesest kolmest tõelisest linnast riigis Ciudad del Este ja Asuncioni kõrval. Iga üks neist peab olema eriline mingil moel. See linn väidetavalt on neist kolmest kõige ilusam. Ja kui aus olla, siis mõneti see tõesti nii oli. Nüüd oli meil ka eelarvamus Asuncioni kohta- mitte just kõige parem. Linnas on kunstlik rand (olgugi, et see näeb välja nagu päris) ning jõevesi on soe ja üsnagi puhas. Muidugi mõista on see alati rahvast täis, sest merd neil ju pole.

See mehhaaniku sõber, kes meil aitas autot paranda, oli Rootsi-Ameeriklane, psühhiaater ning meie mehhaaniku õe abikaasa. Tema naine oli umbes poole noorem kui ta ise. Ta oli kolinud Paraguaisse oma naise pärast, kuid lootnu, et mingil hetkel saavad nad tagasi Rootsi kolida. Tema hinnang kohalikule poliitikale oli väga halb. Tema vaated just ei ühtinud alati meie omadega, kuid me uskusime tema lugusid kohalikust elust. Paraguaist sai üks vaene ja vähe arenenud riik umbes 150 aastat tagasi, kuid 70-80ndatel kui teised riigid sellel kontinendil võtsid omaks diktatuuri, siis Paraguai võttis omaks korruptsiooni. Ja nii on see siiani, mis teeb nendel vähestel talunikel ja oligarhidel elu äärmiselt lihtsaks. Näiteks kui alustati selle sama ranna ehitamisega, siis vaikis kohalik valitsus ideest jõekaldad üle ujutada. See aga andis eelise jällegi rikastele, kes said nii öelda siseinformatsiooni oma „sõpradelt“. Enne tammi ehitamist elasid jõe kaldal vaesed kalamehed. Kuuldes aga iseinformatsiooni, ostsid rikkad kokku kõik maa jõe kaldal. Ja seda muidugi äärmiselt väikese raha eest. Nad ostsid muidugi ainult selle maa, mis and teadsid jäävat jõe kaldale pärast üleujutusi, et siis sinna uhkeid suvilaid ehitada ja hunniku kasumi eest maha müüa. Eelmised elanikud aga saadeti elama ääremaale ning jäeti üksi. Olgugi, et Paraguai üritab ennast näidata kui ühe suure Guarani kogukonna kaitsjana. Guarani keel on koos hispaania keelega riigikeelteks ning guaraniks kutsutakse ka kohalikku valuutat. Peale selle pole aga mingit reaalselt toetust selle kogukonna taga. Meie Rootsi-Ameerika sõber oli ühinenud mittetulundus ühinguga, mis aitab neid kogukondi rahaliselt ja toiduga. Ta rääkis kuidas ta läks kohalikku valitsusse toidupankade kohta küsima. Tuli välja, et neil on lausa terve suur ladu täis kõike vajalikku, kuid midagi sealt välja ei anta. Miks? Sest mis siis saab, kui me anname neile ja nad tahavad veel? Nii see toit seal laos rikneb. Mitte, et pärismaalaseid teistes riikides paremini koheldakse.

Encarnacionis otsustasime me, et me ei lähe Asuncioni. Ilmselt näeb ülejäänud Kagu-Paraguai välja täpselt samasugune. Loode-Paraguai on küll erinev, kuid see oli liiga kaugel meie jaoks, et see pikk reis ennast ära tasuks. Vähe inimesi ja palju soid, põllumaad, põõsaid ja poolkõrbi. Mõningati õnnelik, mõningati õnnetu riik. Enamus tavakodanikke, kes töötavad või omavad poodi, oma elu üle ei kurda. Vähe kriminaalne ja loodusõnnetusi, kuid mitte just palju, mida vaadata. Keeruline järeldusi teha. Ma arvan, et Hannale väga ei meeldinud. Mulle meeldis vähem kui Uruguai või Argentiina ja Brasiilia madalmaad. Ma saan aru, miks eurooplased, kes tahavad kaduda kas siis õigusorganite või euroopaliku elu eest, lähevad Paraguaisse.

Video siin

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s