Lõuna-Basiilia

Me külastasime ainult väga väikest osa Brasiiliast, lõunat, ja sedagi vaid põgusalt. Kuna Brasiilia on suuruse, rahvastiku ja mitmekülgsuse poolest sama suur kui ülejäänud Lõuna-Ameerika, siis oli tunne ikka nagu oleks täiesti erineva kohaga. Me sisenesime riiki selle kõige lõunapoolsemast piiripunktist, Chuis.

See nägi juba kahtlane välja paar meetrit pärast piiri. Inimesed, poed. Poodi oma kotiga minnes palutakse sul kott jätta kassa kõrvale põrandale, mitte hoiukappi. Kõlab turvaliselt. Hiljem Hanna rääkis, kuidas ta kuulis, et kellelgi oli just selliselt kott ära varastatud ja poemüüjad ei teinud teist nägugi. Ei aitäh!

Ma alustasime kohe oma 500km pikkuse sõiduga Porto Alegre poole, sest me otsustasime, et enne seda pole väga midagi vaadata nii kui nii. Brasiilias on seadus, mis näeb ette, et iga kiirtee tolli juures peab olema ka võimalus valida tasuta tee ümber selle. Samuti kehtib võimalus maksta oma liiklustrahvide eest hiljem, juhul kui sul sularaha kaasas ei ole. Ma leidsin väiksed teed, mis vältisid esimest kiirtee tolli, oma kaardilt ja olin juba valmis kurssi vahetama.  Kõige esimene kruusatee oli nii halvas seisus, et isegi traktorid liikusid aeglaselt ja ettevaatlikult. Kuigi mu kaart väitis midagi muud, oli ilmselgelt tegemist vaid põllutööde jaoks vajalike teedega. Viimane teelõik, mis pidavat meid täpselt tolli taha viima, oli blokeeritud aiaga. Aitäh kaardid! Aitäh seadused! Kuna kohe alguses oli tegemist õudukaga, loobusin ma sellest ideest ülejäänud seal viibitud ajal. Eriti Santa Catarina maakonnas, kus tolle on vähe ja need on üsna odavad. Niisiis, pidime me minema terve tee tagasi esimese tolli juurde, sest paljud kiirteega ühinemise kohad olid ühesuunalised, ning ümber saab pöörata vaid teatud punktides- lisa rada keset kiirteed, kus võib ümber pöörata. Ohutus eelkõige! Kuna meil kohalikku valuutat veel ei olnud, lootsime, et on võimalik tolli eest maksta hiljem nii öelda trahvi näol. Selle asemel nad saatsid meid 50km kaugusele linna panka sularaha järele, mis ilmselgelt sellel kellaajal oli juba kinni. Nii palju siis Brasiilia õigustest ja seadustest. Ja kuigi tollid on mõeldud selleks, et tagada ja hooldada kiirteid ja nende korrasolu, siis mõned teelõigud olid vaid üherealised, millel kiiremini kui 80km/h sõita pole ohutu.

Porto Alegres majutas meid järjekordselt hea inimene. Ja seekord oli tegemist kohalikuga! Tegemist oli väga alternatiivse ja meiesarnase mõtlemisviisiga inimesega, kes tänu oma IT taustale jagas lahkelt ka oma töötavat ja kiiret wifit. See oli esimene kiire ja viperusteta töötav interneti ühendus selle esimese 5 nädala jooksul. Me pidime auto jätma 2km kaugusele, sest öine autode sissemurdmine on populaarne hobi. Kui see ja suured rahvamassid kesklinnas välja jätta, siis polnud meil ühtegi ohutusega seotud muret. Meie majutaja aga rääkis meile hullumeelseid lugusid Riost, Sao Paolost ja Porto Alegrest. Me olime tunnistajaks, et iga äri, kust käis läbi suuremaid summasid sularaha, oli endale palganud lisa turvamehed. Sularaha transportijad ei olnud mitte 2 meest, ära peidetud ja ilmselt kasutamata püstolitega, vaid 4 automaatidega meest hästi relvastatud veokis. Ja kuuldavasti on seal ikka veel gänge, kes üritavaid neid veokeid röövida. Kuid sellisteks tähelepanekuteks pidi vaeva nägema, sest üldjoones jätsid tänavad väga hea mulje. Võrreldes Tšiili ja Argentiina või Uruguaiga leidsime me, et tänavad on palju huvitavamad, rohkem kolooniatest mõjutatud ja puu- ja juurviljad mitmekülgsemad ja suurema valikuga. Mõned kogunisti kohalikud (kohalik Brasiilias tähendab 5000km eemal) ja parema kvaliteedi ning soodsama hinnaga. Miski, mida me kohe kindlasti nautisime. Ainuke asi, mis meid hoiatati mitte osta, oli vein, sest kohalikel veinitootjatel pole õrna aimugi, mida nad teevad.

Meie jaoks suureks probleemiks oli raha. Ma vahetasin kõik oma Uruguai peesod piiri ületades, kuid raiskasin need palju kiiremini, kui ma olin arvestanud. Raha välja võtmine oli kulukas ja vahel isegi võimatu (mingil kummalisel põhjusel). Kaardimaksed olid saadaval peaaegu igal pool, kuid väga tihti ei tahtnud see töötada. Tavaliselt läks makse läbi 4ndal või 5ndal korral. Vahel ei läinud üldse. Ja ma ei olnud ainus. Nad küsisid alati, kas kaart on deebet või krediit. Miks, seda ei tea me siiani. Pärast mõnda aega poest poodi käies avastasime me, et deebet tähendab Brasiilias krediit ja vastupidi. Kas pole mitte loogiline? Selle teadmisega vähenes kaardimaksete probleemid 50% võrra. Ja tavaliselt pidi kassapidaja kusagilt tagant välja otsima mingi erilise kaardimakse aparaadi, mis töötab välismaisete pangakaartidega. Ja hiljem sain ma teada, et sama kehtib hispaania keele kohta, kuid tavaliselt töötasid mõlemad.

Et kõik veel naljakam oleks, pidime me hakkama saama ka keele probleemidega. Ma ei tea, kuidas asi Portugalis on, aga Brasiilias ei räägi mitte keegi inglise keelt. Keegi isegi ei räägi hispaania keelt. Isegi kui nad tunnistavad, et nad räägivad natuke hispaania keelt, siis tegelikult nad ei räägi, ja kui nad ütlevad, et nad ei räägi üldse, siis tavaliselt räägivad nad vähemalt natuke. Kirjapildis näevad need kaks keelt väga sarnased välja, mis aitab vähemalt midagigi aru saada. Kõnes ei saa sa aga mitte midagi aru, sest need sõnad kohe pole üldse sarnased. See kõlab nagu segu erinevatest keeltest ja sa saad umbes sama palju aru kui Ungari keelest (kui sa just sealt pärit ei ole). Auto, credito, internet, ja kõik. Ja muidugi räägivad nad helikiirusel ja murrakutega.

Pärast Porto Alegret hakkasime me vaikselt avastama mägiseid piirkondi, suundudes põhja poole, ja jäädes üsna ookeani lähedale. Ilmselt on see üks kõige huvitavamaid piikondi (peale ranniku). See on ühtlasi ka üks rohelisemaid piirkondi Atlandi tuulte pärast. Ma arvan, et selline maastik jätkub isegi pärast Riot, kuid me sõitsime ainult Santa Catarina ja selle piirkonna pealinna Florianopoliseni. 200km pärast Porto Alegret sõitsime me peamiselt mööda teed, mida kohalikud kutsuvad Ruta Romanticaks. Selle nimi tuleb lilledest, mis ääristavad seda teed. Me leidsime, et see oli väga ülehinnatud ja nimi pigem naljakas, kuid sellest hoolimata oli sõit tore. Maapiirkond on väga mägine ja teed äärmiselt kurvilised. Paljud külad ja linnad on Saksa mõjutustega 19 sajandist. Kaks nendest jäid meile silma, sest nad olid täis Alpi stiilis poode, restorane, hotelle jne. Ja ilmselgelt olid nad enne jõule üle rahvastatud. Peale ühe ilusa kose ei leidnud me seal väga midagi huvitavat. Palju rohkem on aga pakkuda kanjonitel, natuke maad põhja poole, oma koskede ja metsikute metsadega. Mitmed erinevad teed viivad sinna üles, kuid kõik nad on ühed parajad väljakutsed sõidukitele. Pooled teed on kruusateed. Mitte nagu Uruguais, kus ka kruusateel saab normaalselt sõita. Siin on need teed pigem tankidele. Seda me kohe kindlasti ei nautinud. Ja teine halb harjumus Brasiilia liikluses on lamavad politseinikud. Neid on liiga tihedalt ja nad on liiga järsud.

Kuigi mägedes on tüüpilised subtroopilised karjamaad, siis all pigem banaani, riisi ja muud põllud. Banaanid kasvasid kohe tee kõrval nagu mets. Kuigi Santa Catarinal on palju pakkuda, siis peamine on ikkagi rannad, mis on alati liivased, pikad, laiad, peaaegu tühjad. Isegi kuulus Florianopolise rannad olid kaugel üle rahvastatusest. Telkida ja parkida ranna lähedal on üsna lihtne ning lisaks on lähedal palju odavaid söögi ja joogikohti. Erinevalt Uruguais, võib randade vahel näha väikseid mägesid ja üllatavaid vaateid. Linnad on palju mitmekülgsemad kui näiteks Tšiilis, Argentiinas või Uruguais.

_DSC0515

Kuigi midagi üldse üle rahvastatud oli, siis Florianopolise linn. Just nagu Porto Alegre. Navigeerimine oli üsna stressirohke. Isegi keerulisem kui teistes riikides siiani. Peamiselt sellepärast, et autojuhid on hullud, paljusid reegleid ei järgita ja liiklusmärgid on eksitavad. Sa kunagi ei tea, mitu rada on, ja kohalikud teavad umbes sama vähe kui sina. Kangem võidab, eks. Ja millegipärast armastavad nad siin neid ühesuunalisi teid, brasiillased eriti. Süsteem ei toimi loogiliselt (parem, vasak, parem, vasak), vaid täiesti suvaliselt (vasak, vasak, vasak, vasak, parem, parem, vasak). Meil oli eesmärk leida linnast haigla, kus teha oma kolmas marutõvevastane vaktsiin. Tore jälle kõik see läbi teha. Me saime ühelt oma sõbralt kontakti ja haigla, kus see on võimalik. Kontakt ise küsis telefoni teel ainult, et miks meil vaja on, ja rohkem ei vastanud. Otsustasime siis ise haiglasse kohale minna. Pärast 1.5 tundi käte ja jalgadega seletamist saime me konsultatsioonile arstiga, kes nägi väga noor välja, kuid rääkis inglise keelt. Me saime teada, et selleks, et vaktsiini teha, peame me haiglasse ennast registreerima. Tavaliselt nad seda vaktsiini tavakodanikele ei anna, kui sa just ei ole riski rühmas oma töö või muude asjaolude tõttu. Lõpuks saime me selle siiski tehtud, ja tasuta.

Pärast seda suundusime me läände Iguazu ja Paraguai poole. Midagi erilist seal ei olnud. Me otsustasime Iguazut külastada Argentiina poolel ning ületasime piiri jällegi turistirohkes kohas. Piir oli jõgi, ning mõlemad piiripunktid emmal kummal pool jõge. Kuna mõlemad riigid kuuluvad Mercosur ühendusse, siis on piiriületamine üsna lihtne ja riigist väljumist tõendava templi pärast muret tunda pole vaja. Tühi Brasiilia piiripunkt jättis mulje, et tegemist on reede õhtuga ja kui pole vaja, siis ei tööta. Argentiina poolel aga saadeti meid tagasi, sest tuli välja, et Brasiilia piiripunkt on nüüd hoopis teises kohas. Kohas, kuhu mitte ühtegi märk ega viide ei näita. Loogika. Lõpuks siiski leidsime õige maja, kuid olime hädas ukse avamisega. Sees istus ainult üks ametnik, kes andis meile vajalikud templid, kuid vale aastaarvuga. Kui me selle autos avastasime, veenis Hanna mind, et me peame minema tagasi ja õige templi saama. Ametnik võttis oma templi jälle välja ja vajutas vanale otsa. Hanna küsis, kas nii tohib, kaks üksteise otsa, ja ametnik vastas: „Ahh, mul üks kõik. Kui Argentiina poolel ei sobi, eks tulge tagasi!“ Aitäh, ametnik! Kedagi ei huvitanud ja me raiskasime asjatult 2 tundi, et edasi-tagasi sõtkuda. Hiljem ületasime me piiri 2 korda Foz do Iguazus, kus piiripunktid olid õiges kohas, kuid nad suutsid samuti kõik nässu kerata. Piiri ületades tuleb alati esimesena minna passikontrolli ja siis sõidukeid kontrollivasse punkti. Vahel on keeruline leida õiget kohta, kus oma passi näidata ja sa pead kelleltki juhtnööre küsima. Sa võid kogunisti läbi käia mitu ametnikku, enne kui leida selle õige, kes siis lõpuks kusagil nurga taga, põlve otsas su paberid ära täidab.

Meie natuke üle nädalane puhkus Brasiilias oli mõnus ja me nautisime seda täiega! Maastikut ja toitu eriti. Inimesed on sõbralikud ja avatud ja ilmselt ilma keele barjäärita oleks veel ägedam olnud. Kuigi selles riigi on ka palju asju, mis mulle ei meeldinud, siis kokkuvõtteks on sellel riigil väga palju pakkuda. Ja teistelt kuuldu põhjal on ülejäänud riik sama huvitav kui lõuna. Brasiilia on kindlasti koht, mis on väärt külastamist vähemalt pooleks aastaks. Kõike muud kui igav!

Video leiad siit

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s