Uruguai

See riik pidavat olema midagi teistsugust. Öeldakse, et seal pole väga midagi vaadata, kliima, loodus, inimesed, standardid ja areng on üsna sarnane Euroopale. Sellegi poolest olime me uudishimulikud ning tahtsime teada, kuidas selline väike riik, ilma ühegi näilise eeliseta, on suutnud ennast oma naaberriikidega võrreldes nii üles töötada. Hoolimata sellest, et inimesed on samamoodi üli sõbralikud ja rahulikud. Me tahtsime oma reisi alustada just siin, et võtta aega kohanemiseks, teha vabatahtlikku tööd, õppida seda riiki ja keelt tundma ning valmistuda Ladina Ameerikaks.

Aga, et meie reis alguse saaks, pidime me sõitma Tšiili, et sealauto osta, ning siis tagasi Uruguaisse sõitma. Nii kui me piiri Rio Urguai ületasime, tundsime me, kui erinev see riik Argentiinast on. Paremini hooldatud ja rohkem Euroopalikum. Maastik meenutas meile vägagi Euroopa Aple, kui välja arvata oluliselt soojem kliima ja mõned puude liigid. Tõsi, maastik muutus selliseks juba Argentiinas Parana jõe ja Uruguai vahel. Kohanimed on naljakad just edelas, kus võib külastada Mercedest, Neuvo Berlini, Nueva Helveciat, ning mis annab ühtlasi ka teada massiivsest Alpi riikide immigratsioonist minevikus. Sellegi poolest on tegemist Ladina Ameerikaga. Siesta aeg võib võtta koguni 5-6 tundi, kuid enamik poed on avatud kella 10 või 11ni (kaasaarvatud nädalavahetustel). Kuigi teed on heas korras, ei tohi liialt sellega ära harjuda, sest varem või hiljem sõidad sa üle mõne muhu või augu, mis pole kohe kindlasti euroopalik. Isegi mitte UK või ukrainalik. Sellised ootamatud ebatasasused võivad su auto teelt välja ajada. Või läheb tuttav sõidutee sujuvalt üle kruusateeks. Uruguais on samuti raske leida inimest, kes räägiks inglise keelt, või hindu asjadel toidupoes (erinevatelt teistest riikidest võib seda kohata ka bensiinijaamades). Kiiruse ületamine on tavaline, kuid kitte ohtlikes mõõtmetes, teed on 20 kilomeetrit järjest sirged ning sa võid kohata jalgrattureid või jalakäijaid ka kiirteedel (kui neid saab nii nimetada). Ja meile suureks üllatuseks meeldib kohalikel hirmsasti grillida, nii aias kui ka linnatänavatel. Igal ajal ja igal pool. Uruguai on kõige kaugemal 21 sajandis sellel kontinendil olles legaliseerinud samasoolise abielu ja marihuaana. Kummalisel kombel aga ei näe viimast väga palju tänavapildis. Ja minu jaoks käige kummalisem oli kohata hulk turvamehi tavalises toidupoes, kes annavad sulle ukse peal teada, et nugadega sisenemine on keelatud, ning paluvad sul seda hoiustada hoiukapis ukse kõrval.

Enamus turiste veedavad oma aja Uruguais just mereääres. Alates Colonia del Sacramentost, mis on Buenos Airesest kohe üle La Plata lahe, kuni Punta del Diablo ja Chuyni Brasiilia piiri ääres. Kuna enamus huvitavaid kohti on samuti selles piirkonnas, siis nii tegime ka meie. Meil oli küll soov minna ka sisemaad uudistama, kuid lõpuks jõudsime me seda teha vaid põgusalt. Colonia on väga kuulus esiteks on see üks sihtkohti lahe ületamisel Buenos Airesest, ja teiseks oma koloniaalse arhitektuuri poolest. Meie muljed olid üsna tagasihoidlikud, ja kohe kindlasti ei soovitaks me eraldi selle jaks sinna sõita. Colonia on lihtsalt üks linn, mis on rohkem turiste täis kui mõni teine sarnane linn, pika liivarannaga. Vesi oli väga soe, aga must. Meie otsustasime sisse mitte minna ja oodata pigem ookeanini. Teisi see must vesi aga ei kõigutanud. Rohkem väga midagi edelas mainimisväärt ei olnud, kuid meile meeldis maakohtades aega veeta.

Montevideo ei ole just kuulus oma arhitektuuri või ajaloo poolest, kuid me nägime neid seal oluliselt rohkem kui näiteks Buenos Aireses või Santiagos. Lääne kaldal on sadam ning ida kaldal kohalikku rahvast täis rannad, mis on üsna kenad. Vesi, sellegi poolest, ei ole ikka veel päris puhas, sest Montevideo on liiga lähedal La Platale. Nagu ikka, maa inimesed räägivad sulle, kui pöörane elu Montevideos on, kuid meie arvates oli see linn sama pöörane nagu iga teine samasuurune linn. Meile ei õnnestunud seekord majutajat leida, seega rand majutas meid. Meil oli ka missioon leida koht, kus ennast marutõve ja tüüfuse vastu vaktsineerida, mis osutus üllatavalt keeruliseks. Kohalikud haiglaid neid süste ei tee, seega pidime me minema erakliinikusse. Esialgu ütlesid nad, et neil neid süste pole, siis et meil on vaja arstilt saada retsept jne. Milline segadus. Oma sõprade abiga leidsime me kliiniku, kus ennast marutõve vastu vaktsineerida, kuid mitte tüüfuse. Loodetavasti Brasiilias, troopikas, on sellega lihtsam. Samuti ei õnnestunud meil leida kanepit (mis on legaalne ja kuna Hannal olid valud, mida oli vaja leevendada, siis tundus see hea valikuna). Mitte midagi. Meil oli keeruline kohalikega kontakti saada. Uruguai valitsus kasvatab ja müüb kanepit ning kohalikud inimesed tarbivad seda, kuid kanepit on võimalik ainult osta kohalikul inimesel apteegist. Välismaalastel legaalset ostuvõimalust ei ole. Tore.

Montevideost sõitsime me edasi maale, kus ei olnud just väga palju midagi vaadata, kuid jättis hea mulje. Enamik maast on põllud või karjamaad ning alati aiaga piiratud, mis tegi parkimiskoha ja varjualuse leidmise üsna keeruliseks. Ühes suvalises külas juhtusime me olema just ürituse ajal, kus kohalikud trummarid keset väljakut marssisid. Kui selline asi Euroopas aset leiaks, siis me eeldaks seda päevasel ajal, siin räägime me umbes kella 10 ajal õhtul. Me olime juba hambaharjad suus valmis kohe kohe magama minema, kuid me trummipõrinat kuulsime. Sealt edasi käisime me kahel väiksel matkal, millest ühel me suutsime ära eksida ja teisel keelati meil siseneda, sest kell oli juba pärast 15. Teisel matkal lugesime me veel tahvlilt, et iga inimene peab kaasas kandma vähemalt 1 liitrit vett ja mobiiltelefoni, kandma jalas häid matkasaapaid ja igal alla 7aastase lapse peab olema kaasas vähemalt 1 täiskasvanu. See küngas oli 300 meetrit! (Vähem kui Munamägi!)

Kõige populaarsem kant Uruguais on aga kagu, kus asub Punta del Este, mis on moodustatud erinevatest väikestest küladest ja linnadest selle ümbruses. See linn on isemoodi. Ma pole kunagi varem näinud, et ükski linn keskenduks nii palju uusarendusele ja ehitaks ühesuguseid 5-15korruselisi maju üksteise otsa. Need võiksid olla korterid, kontorid jne, kuid kõik on ehitatud vaid suvekorteriteks turistidele. 9 kuul aastas seisavad need täiesti tühjana. Enamik turiste on Argentiinast ja Brasiiliast, kelle jaoks see koht on kultuslik. Nad käivad seal igaal aastal, samas linnas, samas majas, samas toas. Kui sa oled säästurežiimil, siis on sul valida vaid korterid linnast väljas või üürida koht vaid märtsist detsembrini ja siis kolida telki või autosse. Nad ehitavad uusi maju lihtsalt selleks, et neid 2 kuuks välja üürida. Kogu see süsteem on isegi vähem mõistetavam kui sa oled Brasiilia randu näinud, sest siis ei leia sa ühtegi põhjust, miks nad peaksid oma puhkused Uruguais veetma, kus on halvemad rannad, külmem, rohkem rahvast täis ja kallim. Argentiina on küll suur riik, kuid nende rannad on kindlasti kehvemad ja külmemad. Kuni Punta del Esteni nautisime me pidevalt 35kraadiseid päevi, kuid siis kukkus see kolinal alla, sest see ei ole kohe kindlasti Uruguai kevadilm. 35 kraadi on rohkem sobilik kesksuveks.

IMG_20191124_135747_9

Selle linnaosa lõpus majutas meid üks Saksa-Moldova perekond, kelle lapsed (4 ja 2aastane) rääkisid, või vähemalt mõistsid, soravalt 4 keelt (saksa, vene, hispaania ja inglise). Ja nagu välja tuli, siis 5aastaselt hakatakse neile koolis ka portugali keelt õpetama. See oli üks meie suurimaid šokke. Laste vanematel oli aga palju lugusid, mida meiega jagada, sest nad olid väga kogenud nii Couchsurfingus kui ka hääletamises. Nad isegi aitasid mingeid üritusi ja veebilehti organiseerida ja rajada. Sealt edasi saatsid nad meid 2 oma sõbra juurde.

Pärast Punta del Estet sõitsime me üsna kohe ühe nende sõbra juurde. Sakslane, kes elab keset metsi ja põõsaid oma 8 hektarisel maal täis jõgesid, linde, madusid, metssigu ja naabritest gauchode (Lõuna-Ameerika kauboi) juurest põgenenud lehmi. Ja tema ainukeseks ühenuseks tsivilisatsiooniga on väga halb kruusatee ja andmeside. Ta ehitas omale mudast ja puidust maja ning oli just parasjagu alustamas uut projekti. Kuna me tahtsime vabatahtlikku tööd teha nii või teisiti, siis pakkusime me talle oma abi tema uues projektis. Väga sobilikult oli uueks projektiks veetorni ehitamine, mis tuleb välja, et on üsna tavaline siinkandis. Igal majal on oma veetorn- plastik veepaak palkide otsas. Kuigi tegemist on sakslasega, siis ta võttis väga sujuvalt kohalikud standardid omaks, nii et ettevalmistuse või ohutuse pärast väga palju me muretsema ei pidanud. Ülejäänud ajast tema juures veetsime me looduses mõnuledes, elust rääkides ja süüa tehes.

Sealt edasi sõitsime me üles piiri äärde, Punta del Diablosse, mis on üsna mitmel viisil Punta del Este vastand. See on väike, rahulik, väikest ühekordsete majadega, organiseerimata ja tähistamata randadega, kuid sellegi poolest turistlik- palju seljakotiga rändajaid, alternatiivsete vaadetega inimesi (nagu meie, ainult rikkamad). Selle linna/küla lõpus jätkusuutlikus ja keskkonnasõbralikus majutuskohas võtsime me vastu oma esimese korraliku vabatahtliku töö. See majutuskoht, mitu iglukujulist majakest, oli rajatud just mere ja metsa lähedale. Me olime valmis õppima rohkem öko-elamisest, kohalikust kultuurist jne.

Esimesel päval öeldi meile, et lõdestuge ja nautige, õppige natuke seda kohta tundma. Meile näidati natuke ümbrust ja pakuti ühte iglukujulist majakest ööbimiseks (ainuke, mis ei olnud puidust, vaid plastikust). Ta pakkus, et meie tööks võiks olla seal ööbimine, et välja pakkuda kuidas seda kogemust külastajatele paremaks muuta. Õhtul otsustasime siis sinna magama minna, kuid nägime põrandal suuri sipelgaid ringi vuramas. Me mõlemad väga putukaid ei salli, ja otsustasime seega tagasi autosse kolida. Hommikul tuli aga omanik meie juurde ja palus meil lahkuda, kuna me polevat eelneval päeval tööd teinud. Kuigi see oli käsk just temalt endalt. Võib olla oli see kanep, mis rääkis. Me suutsime ta ümber veenda lihtsalt talle meelde tuletades, et need olid tema sõnad, et me alustame homme. Ta palus vabandust ja andis meile tööülesandeks selle sama iglukujulise maja koristamise harja, vee ja mürgiga. Nii kui me aga tekiserva tõstsime, leidsime me voodist hunniku mune täis sipelgapesasid. Koha omanik lihtsalt käskis meil see ära koristada. Mina andsin alla ja Hanna tõestas ennast ja tegi asja ära. Aga enne palusime me omanikul vaatama tulla, millega tegu. „Uskumatu! Eii! Uskumatu! Mõtle, kui am oleks siia mõne külalise saatnud!“ Häbematu. Selle hetkeni talle veel meeldis, et ma seal kui tsiviil insener olin ja ta palus mul talle nõu anda puitehitiste kohta (tähendab kõveraid palke ja bambust naelutada ja kokku kruvida nii, et see vähemalt paar aastat vastu peaks). Ma andsin talle paar nõuannet ja olin valmis seda veel tegema, kuid talle need ei meeldinud ning sellest hetkest alates me ainult värvisime ja koristasime. Pärast 5 päeva ilma mingisuguse huvita oma töösse, kultuurilise või keelelise kogemuseta leidsime me, et see koht pole kohe üldse öko ega jätkusuutlik. Meile ei pakutud ei alternatiivi selle öö eest, mida me seal iglus veeta ei saanud, ei toitu, ainult tühi köök ja wc. Nad ei tulnud kordagi meiega rääkima (kui just polnud vaja). Me otsustasime lahkuda, sest me poleks saanud olla rohkem pettunud kui me juba olime.

See rand, kus lähedal me olime, oli aga väga lahe. Olgugi, et ei olnud 35 kraadi, oli võib olla 15 ja tuuline, ja sa ei näinud just palju inimesi vette minemas ilma kalüpsota. Mets seal samas lähedal läks sujuvalt üle subtroopiliseks džungliks. Naljakas, kui kiiresti lähevad istutatud eukalüptuse metsad ja põllud üle looduslikult metsikuks džungliks, kus on väga lihtne ära eksida. Üldkokkuvõttes aga ei midagi erilist. Kõige ägedam hetk oli ilmselt kui me kapibaarat nägime. See oli kerge šokk, kuid 100 kilomeetrit edasi Brasiilias võis neid näha hunnikute viisi vabalt elamas.

Kõige viimane peatus Uruguais oli Chuy, „duty free“ linn. Inimesed isegi kaugematest piirkondadest sõidavad sinna, et osta sissetoodud tooteid, kütust jne. Kuna see on piiril, siis on tegemist kaherahvusliku linnaga. Linna keskel on üks suur väljak, kus ühel pool teed on Brasiilia poed ja turud ja teisel pool Urguai. Lisaks mõistlikele hindadele leidsime me lõpuks ka kvaliteetasju, mida me mujale ei leidnud. Me ostsime näiteks autosse külmkapi, sest eelmine ei töötanud. Mis sellega juhtus, sa küsid? Eelmine omanik ei tahtnud seda 12V laadida ja kuna tegemist oli osavate kätega, siis leidsid nad juhtme, mille andis pärast natukese lõikamise abil seina ühendada (220V). Pole probleemi!

See oli meie 2-3 nädalat Uruguais. Meil ei õnnestunud väga kohalikega ühele lainele saada, meie majutajad olid Euroopas ja Argentiinast, me ei suutnud oma hispaania keelt väga soravaks timmida, me ei leidnud midagi väga erilist, kuid meile meeldis. See koht on kallis ja vahel on raske aru saada, kas hinnad on Uruguai pesodes või US dollarites, kuna nad kasutavad sama sümbolit hinna ees. Ja mis kõige olulisem, kohalikud on hullud oma matega.

Video leiad siit

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s