2 Euroopa maakat Lõuna-Ameerikas

Pärast kahte väga pikka aastat säästmist ja Hanna magistrikraadi lõpetamist jõudsime me lõpuks oma unistuste reisini Ameerikates (Põhja-, Kesk-, ja Lõuna-). Eelnevalt oleme me ainult reisinud Euroopas, kuid mitte kaugemal. Sügisesest Eestist oktoobri lõpus lahkudes saabusime me Argentiina kevadesse, mis temperatuuride poolest meenutab pigem Eesti vägagi sooja suve. Need kaks nädalat uue kliimaga harjumiseks olid liiga vähe.

Meie esimene peatus oli London, kust läks meie lend Buenos Airesesse. Olles äsja just Inglismaa tolmu jalge alt pühkinud, ei olnud see just meie unelmate sihtpaik. Tasapisi hakkasime aga juba siis tundma Ladina-Ameerika iseärasusi: lennujaama piirikontrollis küsiti mult lisaks ID kaardile ka passi, mille ma pidin kõigi oma asjade alt seljakotist välja õngitsema. Igas valuutavahetuspunktis seisis umbes 4-5 inimest, kuid ühtegi klienti silmapiiril näha ei olnud. Lisaks avastasime me Londonis valuuta vahetuskursse, mida pole enne näinud. Müügi ja ostu väärtused erinesid mõnes valuutas kogunisti 40-60%. Sim kaarti ostes aga märkasime, et eelnevalt tuntud 99 penni maksnud kaardid on nüüd väljas 20 naela eest. Midagi, mida ootaks arengumaades.

Buenos Airese rahvusvahelises lennujaamas inglise keelega aga jäädakse hätta. Valuutavahetuspunktides töötavaid ametnikke oli kõigest 1, kuid talle olid seltsiks 2 relvastatud turvameest. Ja erinevalt Inglise omadest, seisis nende putkade järjekorras hunnikute viisi inimesi. Sim kaardi ostmine läks üsna muretult. Sul tuli kõigest näidata oma passi ning valida oli vaid 1 pakett ja 1 variant. Passi näitamisega me harjusime lõpuks ära toidupoodides, kus seda küsitakse iga kord kui sa kaardiga maksad.

Argentiina on hetkel väga odav. Viimatised majanduslikud probleemid ja kõrge inflatsioon on sundinud argentiinlased lõpetama välismaale reisimise ning soosib pigem kõiki muumaalasi. Meie suureks üllatuseks olid rongid väga odavad. 700km Cordoba linna maksab kõigest 10 eurot (kuid võtab umbes 13 tundi aega) ja paar peatust linnavahel on 10 eurosenti.

Buenos Aires on suur, kuid äärelinn on tohutu. Ilmselgelt ei olnud meil aega terve linna jaoks. Minu isiklik mulje oli ¨nagu oleks Musta mere ääres¨. Erinevalt Euroopa linnadest, polnud seal väga midagi ajaloolist. Enamus tänavaid on sirged ja üsna samasugused. Lõputud paneelmajad. Me tulime siia ootustega näha Lõuna-Ameerika Pariisi ja me pidime pettuma. Ma ei ütleks, et seal on väga midagi vaadata ja kindlasti ei tasu sinna  reisida üle ookeani lihtsalt selle pärast. Õnneks meie ka seda ei teinud.

Majutuseks valisime me kohe alguses Couchsurfingu. Meie jaoks oli oluline kohaliku elu, süsteemi ja inimeste tundma õppimine. Kuigi nüüd sellele tagasi vaadates, tundub, et meil läks õnneks, et üldse koha noorte inimeste majas leidsime. See oli 2-korruseline maja, kus noor paar elas all, tüdruku isa üleval, ning tüdruku ema kõrval majas. Majade vahetus läheduses oli veel kolmas hoone, kus tüdruku lahutatud vanemad koos poodi pidasid. Äge oli see, et tüdruku ema oli samuti Couchsurfingus ning meie kohaloleku ajal majutas ta üht saksa paari, kes samuti just alustasid oma Lõuna-Ameerika reisi. Teisel õhtul sõime me kõik koos õhtusööki- empanadas, mis on väga populaarne eine üle kogu riigi.

Et lennujaama jõuda tuli meil võtta rong ja buss. Linnarongides näeb kohalikke väga veidraid asju müümas ja kitarri mängimas. Me suutsime valida veel nii hea koha, et pillimäng toimus täpselt meie kõrva ääres. Buss aga ei peatunudki lennujaamas nagu pidi ning me pidime 3 km kotid seljas tagasi kõndima. Meile öeldi, et see on uus lennujaam sõjaväe vanal lennurajal. Kohale jõudes nägime me terminali, mis nägi välja nagu spordihoone riietusruum. Lennurada oli rohtukasvanud ja lapsed mängisid lennuraja ääres jalgpalli. Ei mingeid karme reegleid inimeste või kottide läbiotsimisel. Inimesed ootasid oma lendu õues muru peal.

Santiago rahvusvaheline lennujaam Tšiilis on suur ja uhke, kuid on peaaegu võimatu wifit või inglise keelt kõnelevaid töötajaid leida. Tavaline linnatransport sinna ei lähe, kuigi lennujaam on üsna linna lähedal. Nagu ikka, spetsiaalne buss linna maksab umbes 3x rohkem, kuid on vähem mugavam kui liinibuss.

Meie aeg Santiagos juba algas sekeldustega. Me saabusime reede pärastlõunal ja pidime minema linna teise otsa. Me ei saanud päris aru, kuidas ühistransport töötab, kuid üks kohalik lennujaamas ütles, et ühistransport töötab nagu tavaliselt. Kui me aga linna jõudsime, tuli välja, et kõik võimalikud asutused on kinni, kaasa arvatud ühistransport. Olime jõudnud täpselt reede õhtuse protesti ajaks. Ei liikunud seal ei ükski buss ega metroo. Üks vanem meesterahvas, kes meie kõrval väikese laua taga istus, hakkas meiega rääkima. Inglise keeles ja puha. Ta ütles, et bussid sõidavad, aga mitte kesklinnas. Sujuvalt läks ta üle aktuaalsetele teemadele ning hakkas seletama, kuidas ta üritab noori protestijaid peatada. Mitte, et me ei oleks tema seisukohtadega nõus olnud, kuid see polnud aeg ja koht, et seda arutada. Me olime võõras linnas ja juba hakkas pimedaks minema. Kui me lõpuks tulema saime, tuli välja, et bussipileteid bussis ei müüda ja selleks on hoopis vaja kaarti, mille saab ainult metroost (mis on suletud). Mõtlesime peas juba välja, mida kõike bussijuhile öelda, kuid nähes kümneid teisi inimesi lihtsalt bussi sisse ja välja hüppamas, unustasime selle sootuks. Meie sihtkoht oli natuke kahtlane naabruskond, kuid mis oli väga rahulik ja vaikne. Meie majutaja elas veel väravaga suletud alas, mis seetõttu oli äärmiselt ohutu. Meil oli jällegi suuepärane kogemus Couchsurfinguga. Meie majutaja rääkis väga head inglise keelt, ning oli samuti hüdroinsener. Seda nüüd küll iga päev ei juhtu! Nii muuseas mainis ta, et tema majas on palju skorpioneid (kui sa vaid oleks Hanna nägu näinud), kuid nad ei ründa, hüppa, roni, ega ole mürgised. Tuleb vaid oma jalanõusid, riideid ja kotte enne kasutamist kontrollida. Kahjuks ei näinud me ühtegi. Järgmisel hommikul nägime me hoopis ühte ämblikku, kuid seegi polnud mürgine. Tšiili tundub selles suhtes olevat üsna hea alguspunkt lääne turistidele. Kuid me saime ka juba tunda Tšiili natukene hirmutavamat poolt. Ühel lõunal süüa tehes kuulsin kummalist mürinat. Mürin läks muudkui suuremaks ja suuremaks, kuid ühtegi masinat ma aknast lähenemas ei näinud. Mürin läks seejärel sujuvalt üle kergeks värinaks või vappumiseks. Hanna tegi veel nalja, et see on maavärin. Pärast põgusat naeru saime aru, et see ongi maavärin ning ruttasime kiiresti majast välja. Jah, tegemist oli üsnagi väikese, kuid vägagi tuntavata maavärinaga. Majast välja vast poleks pidanud jooksma, aga see oli meie esimene maavärin. Mida muud me teha oskasime?

Vaatamisväärsuste koha pealt oli Santiago sama pettumustvalmistav kui Buenos Aires. Kui välja arvata pilvelõhkuja ja Andide mäed, siis polnud seal väga midagi vaadata. Võib olla Santa Lucia mägi kesklinnas, kuhu meil õnnestus vaid ühel päeval korraks minna, kuna tavaliselt oli see samuti protestijate valduses. Kuigi linn ise pole midagi vaatamist väärt, on see üsna eriline selle poolest, et see on väga kuiv. Kui sa tahad oma aias rohelist muru näha, tuleb sul seda ohtrasti kasta. See tähendab ka seda, et kella 11-18 on üsna raske jalgsi ringi liikuda, sest kuumus on lämmatav.

Meie teine majutaja oli grupp noori õpetajaid, kes olid väga protestimeelsed. Iga päev pärast tööd läksid nad tunniks välja meelt avaldama. Nende meeleavaldused olid aga palju rahulikumad kui need, mis kesklinnas aset leidsid. Iga üks haaras kaasa mõne pilli ning mängis lihtsat rütmi ta ta tatata. Inimesed jäid tänavatele seisma või ühinesid autopasunaga. Noored kasutasid seda kui võimalust kohata samameelseid inimesi, kellega hiljem koos õhtust süüa, kokku lüüa või suitsetada.

Meie eesmärk Santiagos oli aga auto osta, sest igal pool mujal tundus see liiga keeruline ja aeganõudev (kui mitte võimatu). Esmaspäeva hommikul läksime me koos agentuuri, mis on spetsialiseerunud autoga reisimisele. Pärast kuude pikkust ebaõnne õnnetust meil siiski auto leida. Eelmised omanikud olid prantslased, kes jätsid terve hunniku asju autosse. Näidikul seisab 370k km 20 aasta peale ja loodetavasti see Toyota suudab veel 200k km. Roolivõimendit sellel autol ei ole ja ma tahaks näha, kuidas Hanna seda pargib. Isegi mul on võhm väljas. Kahjuks tuli välja, et see oli kõigest kerge osa pikas kadalipus. Nüüd tuli hakata paberiasju ajama. Pabereid, mida on palju, mis maksavad palju, ja mille ajamisel keegi väga inglise keelt ei räägi. Ilma agentuuri, tuttava või eelmiste omanike abita oleks see olnud üks suur nali. Eriti arvestades, et protestid jätkusid, mis tähendab seda, et 2 tunni töö saab tehtud umbes 2 nädalaga.

IMG_20191105_161603_4

Lõpuks saime me paberid aetud ning nüüd on meil kaasas üle 8 dokumenti, mis lubavad meil selle autoga sõita ja piire ületada. Lõplik omaniku tõend aga tuleb alles 3-8 nädala pärast- lihtsalt üks kood paberil, mis lamineeritakse. Välimuse poolest tundub, et 6-aastane suudaks selle järele teha umbes poole tunniga, kuid ametnikel võtab kuu või 2. Ja seda ilma protestideta.

Teine nädalavahetus Tšiilis polnud meil väga midagi teha, kuna ootasime agentuuris paberite järgi ja otsustasime seega linnast välja Maipo orgu minna. Me lahkusime linnast üsna hilja ja plaanisime öö veeta tee ääres. Keset ööd aga kuulsime koputusi autoaknale. Kohalik politsei küsis meie dokumente ja väitis, et see piirknd on liiga ohtlik siin parkimiseks ja öö veetmiseks. Meie õnnetuseks polnud meil veel auto pabereid ja kui need politseinikud oleks vaid natuke veel surkinud, oleksid nad sellest ka teada saanud. Õnneks väga väga halb hispaania keel päästis meid. Sellest hoolimata ei saa me siiani aru, miks nad väitsid, et see piirkond oli ohtlik. Järgmisel päeval pakkus üks kohalik talunik meile oma aias varjualust, sest päikese käes oli lihtsalt liiga palav. Esmaspäeval saime me lõpuks kõik vajalikud paberid kätte ning kihutasime juba Argentiina poole. Meil oli plaan mõned asjad autos ära parandada ja lisaks muretseda. Sest Tšiili, eriti Santiago ja selle ümbrus, on meile üllatuseks  väga kallis. Samuti ei vastanud tõele väide, et Tšiili teed on väga heas korras. Ma poel kindel, millised on ameeriklaste standardid, kuid eurooplaste jaoks ei olnud see kindlasti ’väga hea’. Isegi ukrainlased ei oleks sellega rahul olnud. Tšiili teed on väga auklikud. Ja mitte ainult. Sa hüppad pidevalt autos üles-alla nagu seilaks merel. Vahel näed sa seda ette tulemas, vahel mitte. Nagu ülejäänud infrastruktuur saksa või jaapani perfektsionism on siin üks suur utoopia. Korralikku dušši või toaletti meil samuti ei õnnestunud leida.

Sellised olid meie esimesed 2 nädalat. Üsna stressirohked ja mitte nii nauditavad, kuid selle eest huvitavad. Mõned teist ja meie ise ka tõime juba enne reisi välja, et see saab olema üks korralik proovikivi meie suhtele. 24/7 terve aasta koos olla paneb igasuguse suhte varem või hiljem proovile. Isegi, kui eelnevalt on juba läbi elatud nii mõndagi. Nüüd ma võin öelda, et see tuli pigem varem. Esimesest päevast alates, kui aus olla. Loodetavasti on see vaid stress.

Vaata meid ka Youtubes

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s